Kivimäe rongist teatrilukku

Just mõtlesin siin endamisi, et huvitav kas ma tõesti mäletan seda aega, kui elektrirongis sai veel oma käega tamburiukse lahti teha ja perroonile astuda? Või on keegi mulle sellest ainult rääkinud? Igal juhul kunagi seitsmekümnendate lõpuaastil oli see veel võimalik.
Aga elektrirong sõitis Tallinna ja Pääsküla vahel juba ammu enne seitsmekümnendaid. Aastast 1924 - kui mu mälu ei peta. Vist täpselt samal aastal hakkasid mu vanavanemad Kivimäe jaamast vaid kiviviske kaugusele elumaja ehitama.
Nii et kui noor Voldemar Panso astub Andrus Kivirähki verivärskes näidendis Kivimäel rongi, et Balti jaama sõitma hakata: ma tean väga hästi seda tunnet. Midagi sa ei tea! Tean küll. Seda küll jah - teekond, mis Kivirähkil võtab paar tundi, vältab tegelikkuses vaid paarkümmend minutit. Õigupoolest juba kahekümnendatest aastatest peale. Kiiremaks pole see rongisõit nende aastatega läinud. Soojemaks ja mugavamaks. Veidi.
Kivimäe on läbi nende aastakümnete olnud selline rahulik, aga samal ajal ka üpris igav aedlinnanurgake. Linnamelust on ta sisult ja vormilt palju kaugemal kui need veidi üle kümne kilomeetri, mis tegelikult Balti jaamani maad. Küllap oli Pansol mõnus teatrist Kivimäele põrutada. Teine maailm. Sõjajärgsetel hulludel aastatel vist isegi veel mingi Eesti aja hõng seal Nõmme eramajade juures säilis.
Aga hea küll. "Voldemar" kõneleb ju meile Voldemar Panso noorusaastatest. Nõrkade kopsudega mehest, kes kõhkleb omajagu kaua, enne kui otsustab teatrilegendiks saada. Nõukogude Eesti teatrilegendiks see tähendab. Teistsuguse saatuse korral oleks ta teatrilegendiks saanud mõnes teises riigis.
Andrus Kivirähk ei peta ka seekord lootusi. Taas suudab ta kujutada eestlast ja tema aega säärase soojusega, millele ükski kaasaegne ligilähedalegi ei jõua. See on ikka omajagu imeline oskus.
Päris imeline on ka Tiit Suka võime Pansoks kehastuda. Nende inimeste väitel, kes ise Pansot laval näinud. Kuigi veel rohkem avaldasid mulle muljet Guido Kangur ja Taavi Teplenkov. Hämmastava ümberkehastumisvõimega näitlejad.
Tükike Eesti teatrilugu on jälle pühendumusega lavale toodud. Pole ime, et Draamateatri suur saal (mis nii tihti pooltühi), oli seekord puupüsti täis. Ja pole ka ime, et aplaus tõi näitlejad aina uuesti publikut tänama. Nad olid seda väärt.