Elegantne lahkumine

Viimast korda parlamendis.
Tony Blair lahkus just viimast korda peaministrina Briti parlamendist. Püstipäi, üldise aplausi saatel (isegi opositsiooni toolidelt), mis vägagi haruldane. 10 aastat ja pisut peale ning täna saab see läbi. Kaua aega oma võimalust oodanud Gordon Brown astub ametisse.
Minu jaoks on Tony Blair olnud oluline tegelane. Niikaua kui mäletan, jälestasin alati Briti konservatiive ja eriti nende pikaajalist naispeaministrit Margaret Thatcherit. Jäi mulje, et konservatiivide raudne haare ei halasta kunagi. Siis saabus Tony ja päästis Tööpartei aastakümnete pikkusest kidurast opositsioonist, nagu parlamendi vanim liige just äsja parlamendis mainis. Tõi kõrvalnähtusena kaasa Uue Tööpartei, millesse ma küll algusest peale veidi skeptiliselt suhtusin. Aga ikkagi - parempoolsed said lõpuks löödud.
1997. aasta kevadel jälgisin vist Briti poliitikat suurema huviga kui kunagi varem või hiljem. Mäletan hästi neid imelisi päevi pärast Tööpartei massiivset valimisvõitu ja Tony Blairi optimistlikku tulevikku suunatud poliitikat. Palju tema tollastest kavadest jäid reaalselt ellu viimata ja viimased aastad olid ütlemata rasked ning vastuolulised. Iraak. Seda õnnetut viga ei saa unustada ning tegelikult oleks pidanud Blair selle eest juba ammu palju kallimalt maksma. Kuid kahtlemata on Britannia viimase kümne aastaga tundmatuseni muutunud.
Ja miks oli Tony erakordne? Sest ta uskus vankumatult oma ideedesse ning suutis neid viimseni kaitsta. Ning välispoliitikas tegi ta paljugi sellist, mille mõju näeme võib-olla alles aastakümnete pärast. Tema vankumatu toetus Aafrikale ja üldisemalt neile, kellel ei lähe nii hästi. Sedagi ei saa unustada.
Ja päike tuli välja just sel hetkel, kui Blairi perekond viimast korda Downing Streetilt lahkus. Seni õige vihmases Londonis.
Mõned järelehüüded kümnele aastale peaministrina nii sõpradelt kui vaenlastelt:
Jonathan Freedland, Guardian.
Steve Belli karikatuurid.
Blairi aastad, The Times.
Simon Jenkins, The Times.

Raevukas lakkumine

Tahtsin just kirjutada, et kiisu lebab mul siin kõrval ja lakub ennastunustavalt oma läikivat karva. Aga juba ta kuulis köögist helisid ning lasi hopsti jalga.
Mõnus on puhkusel olla. Isegi kui õhtul peab jälle Mustamäele tolmutama minema. Seniks aga Kanada vaimustava Po' Girl sõnadega laulust "So Lazy":

I woke up out of bed in the mornin'
The sweet sunshine outside is glowin'
Take me down into the arms of the street
I start walkin' to the gentle beat
There's a store with organic food for the masses
I bought some cold cornbread and molasses
There's a man beat boxin' in the street corner
Cool rhymes for the heat and i'll be
So lazy all today...

All the fava beans are climbin' and the cantaloupes
Are nestled in the shade
Late nights and dreamy days
On a beach washed up by the waves
Somewhere there's a campfire burnin'
Songs sung and sweetly yearnin'
There's a place where life is good
There's a path to your cabin in the woods
And i'll be, so lazy all today

Uute elamuste jahil

Tea kas mingi pidev uue ja huvitava elamuse, koha, sündmuse või asja otsimine on viinud mind selleni, et uus asi peab nautimiseks ikka midagi väga erilist olema. Muidu see ei ärrita/eruta piisavas koguses. Ja tundub igav. Tuim. Klisheesid täis.
See on viimasel ajal nii filmide kui kontsertidega. Ja teatriga, seda viimast vist juba pea aasta. Ja see häirib mind - kas ma siis ei näegi enam ühtki sellist etendust, kus ma lahkun õhates, et vot see on parim asi, mida ma näinud olen? Või vähemalt viimase aja kõva sõna.

Eilne Ronk oli jälle selline leige kogemus. Tuvid olid toredad ja ministrid ka. Pinisev sääsk oli leid. Ja laval näitlejatel juhtunud äpardused - Elisabeth Tammel kukkusid ühel võtmehetkel mõlemad mõõgad käest. Ja siis kui ta ahelates pidi rabelema ja vabadust igatsema, läks üks ahel igavese kolinaga lahti. Aga tervikut sellest minu jaoks ei moodustunud. Ehk ma võrdlesin seda vale asjaga? Oleks pidanud nautima suhteliselt ajastutruud lugu väga sobilikus õhkkonnas ja mõtlema ennast tolle aja pealtvaataja rolli sisse. Aga ei õnnestunud.

Pildikesi jaanilaupäevast

Hipinaivism

Maailmas tehakse igasugu veidrusi. Mõni aeg tagasi jäi mulle BBC-st kõrva kaasahaarav looke nimega "Oh No", autoriks Los Angelese bänd Lavender Diamond. Otsinud üles veel paar nende toredat lugu, võtsin kallite Tartu sõpradega ühendust ning nüüd seisab mu ees laual roosades toonides plaadiümbris. Ümbrisel on koomiksilaadne pilt, millel hulk nöbininadega tegelasi austavad lilledesse mähkunud pikajuukselist naisolevust. Või siis on neil plaan see kõrgustesse tõstetud jumalanna sobival hetkel tuleriidana põlema süüdata? Olgu, pole vaja õelaks minna.
Tegelikult on Lavender Diamondi muusika üliarmas. Justkui Armastuse Suve 40. aastapäeva tähistamiseks välja antud lihtsakoelised hipilaulud.
Sõnum on armastus ja rahu. Rahu ja armastus.
Noppeid Lavender Diamondi deklaratsioonist suvaliselt maakeelde tõlgituna:
"Millises maailmas me küll elame, sina ja mina, me kõik - tahame paluda sul tulla meiega koos - tuleme kõik kokku, kujutleme endale uue maailma. Sama mis meil praegu olemas, aga ümbritsetuna meie armastusest ning koondatud südamemõtete ümber. See maailm lausa särab - särab rõõmust, särab rahust, kartmatu, toidetud, tantsiv, naerev. Paneme oma silmad kinni ja kujutleme oma armastust lauluna, suure kuldse vihmapilve laadse lauluna, mis koondab meid kõiki maailmas üheks, sajab meile kaela tohutu jõu ja naudinguna. Nagu pisarad, nagu noodid, nagu helipiisad, mis pesevad maha vanad hirmud. Me loome seda maailma armastuses."
Ja nii edasi. Rohkem ei jaksa tõlkida, aga jätkub samas vaimus. Peace for ever and ever and now! Love.
Ja ometi algab plaat 20. märtsil 2003 (esimene päev kui ameeriklased Bagdadi pommitasid) kirjutatud tekstiga: "Oh ei, nii kurb ja hall päev on täna - millal ma saan ometi jälle armastada?..." Järgmine laul kõneleb see-eest juba aiaroosidest.
Imearmsad 21. sajandi hipid. Tahaksin olla nende sarnane.

Rohelistega saarel

Tegelikult oli see hullumeelne päev. Pole meeldiv laupäeva hommikul kell kolmveerand viis üles ärgata ja veel vastikum on Virtsu poole kihutada. No kihutada jah ikka nagu tuli takus, et praamist mitte maha jääda.
Aga Orissaarest edasi mööda mereäärset teed Leisi poole vurada oli juba uskumatult mõnus. Soe päike, sinine meri, rohelus igal pool ümber. Ja Leisi koolimajas kõiki neid rõõmsaid, elevil nägusid kohata veel eriti.
Rohelised on omamoodi inimesed. Tavalise erakonna nägu meil pole ja loodetavasti ei tulegi. Ajamata habemeid ning lohvakaid kottpükse on ikka palju rohkem kui elegantseid ülikondi.
Mis me seal Leisi koolimajas siis tegime? Vaidlesime. Palju. Rohkem kui palju. Hääletasime. Korduvalt. Naersime ja vangutasime kurvalt pead. Läbisegi. Vahepeal jalutasime alevi teise otsa lõunat sööma. Ja lõpuks muidugi veel valimistulemuste ootamine. Pikad minutid koridoris, aga ikka endiselt naeratades.
Aga kõik saalistoimunu tundus kuidagi teisejärguline nende mõnusate pilkude ja heatahtlike vestluste kõrval. Jõud ja tulevikulootus on säilinud ka pärast esimesi Riigikogu kuid. Energiat edasiseks saime rohkesti ning uusi ideid ka omajagu. Inimesed saavad omavahel tuttavaks ning koostöö paraneb ajapikku. Rohelised jäävad.

Varsti on hüvastijätt

Meie Jutikuga otsime uut elamist. Vana armas kodu Kivimäel tuleb maha jätta, ei aita siin kibedad pisarad ega viha. Iga asi saab kord läbi.
Kui päris aus olla, siis iga see maja enam aastaid päris koduna ei tundugi. Kunagi... oli teisiti. Näiteks sel suvisel päeval kui põlved marraskil ämbrist väljalõigatud korvirõnga all palli otsas kükitasin ja Krissile pai tegin. Kriss, mu eakaaslasest peni - ei mäleta enam ta välimustki... Või siis kui veranda ääres kasvanud kibuvitsapõõsaste lehas May Pengi raamatut John Lennonist lugesin. Või ükskord telekast nähtud spordivõistlust imiteerides aja peale ümber maja ringi joostes. Või siis tol päeval kui keset suvist lõõska äkki metsikult suuri raheterasid hakkas langema. Rõdul ringikaapides elu üle järgi mõeldes. Või õue peal jalutades oma kujutluste rock-bändi juhtides. Või talvel täpsusviset proovides - ikka mütsaki lumepalle vastu seina.
Ja nüüd need mälestused tulevad lõputu kosena. Enam neid ei peata. Nänni juures suhkruleiba söömas ja ammustest aegadest lugusid kuulumas. Vanaga üleval köögis nagu omaette kuningriigis. Isaga autot putitamas tol uskumatul päeval kui miljon sipelgat õue peal ringi roomasid. Uskumatult suured vaarikad keset põõsasterägastikku. Vana keedetud moosid kõik purkides rivis laual. Tagatoas ema kaasaskantavasse reporterimakki Woody Guthriest kõnelemas.
Ehk on kergem sellest kõigest korra kirjutada. Või ehk pole ka. Aga kuidagi peab hüvasti jätma.

Kummardus vaiksele muusikale

Praegu on igatahes nii, et suured elamused saan vaikset muusikat kuulates. Tony Dekker ehk teiste sõnadega Great Lake Swimmers teeb just sellist musa, mis võib sind minutiteks pilvi vaatama panna. Ümised ja õõtsud sa nende jumalike meloodiate rütmis ju juba niikuinii. Ja siis veel need võrratud romantilised laulutekstid. Jälle olen oma hinge ühele vähetuntud Kanada bändile müünud! Esmatutvuseks - nagu ikka - on parim Myspace.

Ohkamine ei aita

Häält ei ole juba eile õhtust, kurk valutab, nina paisub - kahtlustan, et autokonditsioneerist selle sahmaka sain. Ja muidu ka kuidagi ebameeldivalt lootusetu enesetunne. Negatiivseid emotsioone ja halba karmat paistab aina kogunevat ümberringi.
Samal ajal on väljas imeilus suveilm, linnud Vana-Vigala mõisapargis meisterdavad enneolematuid ühisviise ja inimeste kõige kaunimad unistused saavad teoks.
Nii et võta ennast kokku, ohkamine ei aita. Aga mis aitaks?

Sünnipäevapeol asutuses

Alles te sündisite, aga nüüd olete juba nii vana.