Elegantne lahkumine

Viimast korda parlamendis.
Tony Blair lahkus just viimast korda peaministrina Briti parlamendist. Püstipäi, üldise aplausi saatel (isegi opositsiooni toolidelt), mis vägagi haruldane. 10 aastat ja pisut peale ning täna saab see läbi. Kaua aega oma võimalust oodanud Gordon Brown astub ametisse.
Minu jaoks on Tony Blair olnud oluline tegelane. Niikaua kui mäletan, jälestasin alati Briti konservatiive ja eriti nende pikaajalist naispeaministrit Margaret Thatcherit. Jäi mulje, et konservatiivide raudne haare ei halasta kunagi. Siis saabus Tony ja päästis Tööpartei aastakümnete pikkusest kidurast opositsioonist, nagu parlamendi vanim liige just äsja parlamendis mainis. Tõi kõrvalnähtusena kaasa Uue Tööpartei, millesse ma küll algusest peale veidi skeptiliselt suhtusin. Aga ikkagi - parempoolsed said lõpuks löödud.
1997. aasta kevadel jälgisin vist Briti poliitikat suurema huviga kui kunagi varem või hiljem. Mäletan hästi neid imelisi päevi pärast Tööpartei massiivset valimisvõitu ja Tony Blairi optimistlikku tulevikku suunatud poliitikat. Palju tema tollastest kavadest jäid reaalselt ellu viimata ja viimased aastad olid ütlemata rasked ning vastuolulised. Iraak. Seda õnnetut viga ei saa unustada ning tegelikult oleks pidanud Blair selle eest juba ammu palju kallimalt maksma. Kuid kahtlemata on Britannia viimase kümne aastaga tundmatuseni muutunud.
Ja miks oli Tony erakordne? Sest ta uskus vankumatult oma ideedesse ning suutis neid viimseni kaitsta. Ning välispoliitikas tegi ta paljugi sellist, mille mõju näeme võib-olla alles aastakümnete pärast. Tema vankumatu toetus Aafrikale ja üldisemalt neile, kellel ei lähe nii hästi. Sedagi ei saa unustada.
Ja päike tuli välja just sel hetkel, kui Blairi perekond viimast korda Downing Streetilt lahkus. Seni õige vihmases Londonis.
Mõned järelehüüded kümnele aastale peaministrina nii sõpradelt kui vaenlastelt:
Jonathan Freedland, Guardian.
Steve Belli karikatuurid.
Blairi aastad, The Times.
Simon Jenkins, The Times.