Varsti on hüvastijätt

Meie Jutikuga otsime uut elamist. Vana armas kodu Kivimäel tuleb maha jätta, ei aita siin kibedad pisarad ega viha. Iga asi saab kord läbi.
Kui päris aus olla, siis iga see maja enam aastaid päris koduna ei tundugi. Kunagi... oli teisiti. Näiteks sel suvisel päeval kui põlved marraskil ämbrist väljalõigatud korvirõnga all palli otsas kükitasin ja Krissile pai tegin. Kriss, mu eakaaslasest peni - ei mäleta enam ta välimustki... Või siis kui veranda ääres kasvanud kibuvitsapõõsaste lehas May Pengi raamatut John Lennonist lugesin. Või ükskord telekast nähtud spordivõistlust imiteerides aja peale ümber maja ringi joostes. Või siis tol päeval kui keset suvist lõõska äkki metsikult suuri raheterasid hakkas langema. Rõdul ringikaapides elu üle järgi mõeldes. Või õue peal jalutades oma kujutluste rock-bändi juhtides. Või talvel täpsusviset proovides - ikka mütsaki lumepalle vastu seina.
Ja nüüd need mälestused tulevad lõputu kosena. Enam neid ei peata. Nänni juures suhkruleiba söömas ja ammustest aegadest lugusid kuulumas. Vanaga üleval köögis nagu omaette kuningriigis. Isaga autot putitamas tol uskumatul päeval kui miljon sipelgat õue peal ringi roomasid. Uskumatult suured vaarikad keset põõsasterägastikku. Vana keedetud moosid kõik purkides rivis laual. Tagatoas ema kaasaskantavasse reporterimakki Woody Guthriest kõnelemas.
Ehk on kergem sellest kõigest korra kirjutada. Või ehk pole ka. Aga kuidagi peab hüvasti jätma.