Hipinaivism

Maailmas tehakse igasugu veidrusi. Mõni aeg tagasi jäi mulle BBC-st kõrva kaasahaarav looke nimega "Oh No", autoriks Los Angelese bänd Lavender Diamond. Otsinud üles veel paar nende toredat lugu, võtsin kallite Tartu sõpradega ühendust ning nüüd seisab mu ees laual roosades toonides plaadiümbris. Ümbrisel on koomiksilaadne pilt, millel hulk nöbininadega tegelasi austavad lilledesse mähkunud pikajuukselist naisolevust. Või siis on neil plaan see kõrgustesse tõstetud jumalanna sobival hetkel tuleriidana põlema süüdata? Olgu, pole vaja õelaks minna.
Tegelikult on Lavender Diamondi muusika üliarmas. Justkui Armastuse Suve 40. aastapäeva tähistamiseks välja antud lihtsakoelised hipilaulud.
Sõnum on armastus ja rahu. Rahu ja armastus.
Noppeid Lavender Diamondi deklaratsioonist suvaliselt maakeelde tõlgituna:
"Millises maailmas me küll elame, sina ja mina, me kõik - tahame paluda sul tulla meiega koos - tuleme kõik kokku, kujutleme endale uue maailma. Sama mis meil praegu olemas, aga ümbritsetuna meie armastusest ning koondatud südamemõtete ümber. See maailm lausa särab - särab rõõmust, särab rahust, kartmatu, toidetud, tantsiv, naerev. Paneme oma silmad kinni ja kujutleme oma armastust lauluna, suure kuldse vihmapilve laadse lauluna, mis koondab meid kõiki maailmas üheks, sajab meile kaela tohutu jõu ja naudinguna. Nagu pisarad, nagu noodid, nagu helipiisad, mis pesevad maha vanad hirmud. Me loome seda maailma armastuses."
Ja nii edasi. Rohkem ei jaksa tõlkida, aga jätkub samas vaimus. Peace for ever and ever and now! Love.
Ja ometi algab plaat 20. märtsil 2003 (esimene päev kui ameeriklased Bagdadi pommitasid) kirjutatud tekstiga: "Oh ei, nii kurb ja hall päev on täna - millal ma saan ometi jälle armastada?..." Järgmine laul kõneleb see-eest juba aiaroosidest.
Imearmsad 21. sajandi hipid. Tahaksin olla nende sarnane.