Uute elamuste jahil

Tea kas mingi pidev uue ja huvitava elamuse, koha, sündmuse või asja otsimine on viinud mind selleni, et uus asi peab nautimiseks ikka midagi väga erilist olema. Muidu see ei ärrita/eruta piisavas koguses. Ja tundub igav. Tuim. Klisheesid täis.
See on viimasel ajal nii filmide kui kontsertidega. Ja teatriga, seda viimast vist juba pea aasta. Ja see häirib mind - kas ma siis ei näegi enam ühtki sellist etendust, kus ma lahkun õhates, et vot see on parim asi, mida ma näinud olen? Või vähemalt viimase aja kõva sõna.

Eilne Ronk oli jälle selline leige kogemus. Tuvid olid toredad ja ministrid ka. Pinisev sääsk oli leid. Ja laval näitlejatel juhtunud äpardused - Elisabeth Tammel kukkusid ühel võtmehetkel mõlemad mõõgad käest. Ja siis kui ta ahelates pidi rabelema ja vabadust igatsema, läks üks ahel igavese kolinaga lahti. Aga tervikut sellest minu jaoks ei moodustunud. Ehk ma võrdlesin seda vale asjaga? Oleks pidanud nautima suhteliselt ajastutruud lugu väga sobilikus õhkkonnas ja mõtlema ennast tolle aja pealtvaataja rolli sisse. Aga ei õnnestunud.