Tolmune, aga puhas Läti

Kolimisega lõpuks järjele jõudnud, tegime väikese, aga mõjusa reisi Põhja-Lätti. Õieti siis Läti kirdeossa, päris täpselt öeldes. Veidi üle 500 kilomeetri üpris räsitud olemisega teid, aga ilusas maailmanurgas, kus maainimesel on veel tööd ja loodust ei rikuta ülemäärase nüüdisajastamisega.
Ma ei tea, kui paljud on viitsinud viimastel aastatel peale Riia mõnele teisele Läti paigale pilku peale heita, aga see on väikest vaeva väärt. Hämmastav on kasvõi sellise turismimagneti nagu Turaida linnuse kõrvalt avastada tõeline Nõukogude söökla. Seitsmekümnendate aastate sisustuse ja teenindusega. Nurgast möirgamas kohalikud rahvahitid, võidunud kardinad avatud akende ees tuules lendamas. Mäletad ju ikka... kes piisavalt vana muidugi. Eestis ei kujutaks taolises välismaalasi ligitõmbavas paigas enam midagi sarnast ammu ette. Turaida linnusepark ise on vapustavalt ilus ja korras. Mõõtmatult ruumi pügatud murul mäest üles alla kepselda ja kaugele orgu ulatuvat tohutut õunaaeda kaeda. Kui nii lootusetult palav poleks muidugi.
Aga Turaida oma Sigulda kepikestega on ilmselt ikka paljudele tuttav paik, vähem ehk teatakse Ungurmuiža puumõisa Limbaži - Cesise tee ääres. Oma vanade ehituskihtide alt paljastatud värvitud puuseintega meenutas ta mulle veidi Albu mõisa Järvamaal. Samasugune püüd näidata hoonet vähemalt osaliselt sellisena, nagu temas kunagi elati. Ungurmuiža restaureerimine on seejuures alles pooleli, nii et paari aasta pärast näeb ta ka väliselt uhkem välja kui praegu.
Ühe öö veetsime Lätis ka ja patt küll tunnistada, aga vist ühes piirkonna uhkemas külalistemajas. Birini lossi sisse uudistama me küll ei pääsenudki, hotell asub kõrvalhoones. Mõisa ümbritseb imetore poolmetsik park, kuhu on loodud lausa hiilgav jalgrada igasuguste põnevalt välja mõeldud kohakeste ja kujukestega. Ehk saab pikapeale teile ka mõne pildi vaatamiseks üles riputada.
Cesis oli nähtud linnadest kauneim ja uhke vaatamisväärsus on Sietinezise valgest liivakivist kaljud Gauja (eestipäraselt Koiva) jõe ääres.
Jäin paari Läti päevaga päris rahule. Juba nii põgusal reisil võib näha, miks Läti ökoloogiline jalajälg Eesti omast sedavõrd väiksem. Pole seal Riiast põhjas seda rikkust nii palju. Ning sedavõrra vähem muidugi ka raiskamist. Põllud on kenasti küntud, koduloomi päris rohkesti näha, metsi mõõtmatult. Palju vähem on näha uusi uhkeid elumaju ja siledaid laiu maanteid. Läti on veidi tolmune ja veidi vaene, aga puhas maa.