Tiiger

Virtuoos Tim Henmani karjäär lõppes brittide Davise karika võiduga Horvaatia üle. Ühtlasi sai enam-vähem otsa ka serv-ja-volle stiili ajastu tipptennises. Nooremad säärase enesehävitusega ei tegele. Isegi mitte muruväljakul.
Tim jääb igaveseks minu südamesse. Muretseja, võitleja, Henman Hilli valitseja Wimbledonis kümne aasta vältel. Tiiger Tim. Simon Barnesi viimane elegantne tagasivaade erakordsele ajastule Briti tennises.

Lihula ehk Matsalu

Kuna ma olen täna tavapärasest veelgi loium ja unisem, pole mõtet tööd teha. Meenutan hoopis paari sõnaga Matsalu loodusfilmide festivali, kuhu laupäeval korraks jõudsin. Festival toimub Lihulas, ajale jalgu jäänud Läänemaa linnas. Kultuurimajas näidati filme, mõisakompleksis fotosid.
Fotonäitusi oli seal mitmesuguseid. Aasta loodusfotode ülevaade jättis mulje küll. Vägevad aparaadid peavad inimestel olema, et selliseid hetki tabada. Samas kõrval teine näitus, kus raamitud võilillefotot paarituhande krooni eest müüa pakuti, nii suursugune ei tundunud.
Kaks filmi sai kultuurimaja suure inimese jalgadele sobimatutel toolidel ära kannatatud. Üks, nimega "O2H - naftast vesinikuni" kõneles hüdrogeenist kui tuleviku kütusest. Islandil sõidavad kolm bussi hüdrogeeniküttel ja ühel Norra saarel proovitakse selle imeviguriga maju kütta. On see reaalne alternatiiv fossiilsetele kütustele, nagu meilgi tuntud mõtleja Jeremy Rifkin filmis loodab? Vikipeedia oskab minust palju paremini seletada, mis ja kuidas. Film oli iseenesest kuivavõitu, tehnilise suunitlusega dokumentaalikas. Aga kui kusagil kunagi näidatakse, tasub huvituda.
Sakslased pakkusid seevastu imekena pilku Iguacu hiiglaslikele jugadele, mis asuvad Brasiilia ja Argentiina piiril ja on vist eestlastele suuresti veel avastamata imeasi. Nagu juba mitmel pool kuulda olnud, on NY Timesi arhiiv aastast 1981 nüüd tasuta kättesaadav. Sealt siis üks aastatetagune Iguacu reisikiri. Too sakslaste film pälvis Matsalus auhinna operaatoritöö eest. Asja eest. Kuidas nad veekardina taga kaljudel rippuvaid linnukesi küll filmima pääsesid?

Igasugu unistustest

Nojah eks ta nüüd nii ole, et pärast lavaka noorte "Eksituste komöödia" nägemist ja Kalju Komissarovi intervjuu lugemist ihkab hing teatri järele. Omamoodi veider muidugi, sest noorena ma ju teatrit eriti ei armastanud ja seal suuremat ei käinudki. Ja nüüd siis hakkad unistama kui pool elu läbi? Hilja mis hilja.
Muidugi, noori uljaspäid nautida ikka tasub. Seesama "Eksituste komöödia" Hobuveskis on justkui värske tuulepuhang selles kivistunud argipäevas. Viib su veidikeseks tagasi nendesse aastatesse, mis ikka aeg-ajalt meelde tulevad. Ja mida, kui päris aus olla, oleks võinud märksa lõbusamalt ja kasulikumalt veeta.
Eks selle noorpõlve liigse ettevaatlikkuse ja enesessetõmbumise vili on nüüd see, et peab hommikuti pool seitse tõusma. Saaks sellestki õudusest kuidagi lahti. Aga liiga palju pole ka vaja unistada. Orhideed aknalaual nii ilusad ja päikesekiired tantsivad veel rohelistel lehtedel.

Sa lihtsalt pead armastama Guardiani

24 tunni pildisait. Pilk maailmale. Just.

Nuhipisarad

Sõprus näitab parajasti rikkalikult auhinnatud Saksa tükki "Teiste elud" ja komberdasin siis minagi eile läbi lausvihma kohale. Film on esmapilgul veidi akadeemiline, aga iga minutiga aina sisukamaks muutuv pilguheit Saksa DV argipäevaellu.
Esitatakse mõningaid põnevaid küsimusi. Nagu näiteks, mida tähendab kunstnikuhingega inimese jaoks lojaalsus riigivõimuga? On see ülepeakaela võimalik ning kuidas sellesse suhtuma peaks? Või kui sundimatult aitab ühe üdini põhimõttelise julgeolekutöötaja illusioonide purunemine kaasa kogu ümbritseva kenasti toimiva süsteemi kokkuvarisemisele?
Meie ette tuuakse ühelt poolt edukas riigitruu teatrilavastaja oma ebakindla näitlejannast elukaaslasega ning neile vastukaaluks teeneline nuhk. Selline nuhk, kes kõike kuuleb ja näeb ning mida veel ei ole teada saanud, selle uurib välja. Koos värvikate kõrvaltegelastega pagana huvitav algsituatsioon. Ning lugu, mis areneb liigsete erutuspurseteta, aga kindlalt ja loogiliselt täpselt selles suunas, nagu peabki.
Detailid pakuvad ka huvi. Näiteks seltsimees ministri pisikene tähelepandamatu kaaslane, kes temast alati vaid poole sammu kaugusel. Alati valvas, üdini ustav. Või kas ikka tõesti? Tõenäoliselt kellegi nimel ministri järel nuhkimas hoopis.
Või siis grupp halle stasilasi keldris kodanike erakirju lahti aurutamas. Täpselt samal minutil kui raadiost teatatakse, et müür on murdunud. Mõne hetke kestel ruumis valitsev täielik vaikus röögib lausa kõrva sisse. Siis nad tõusevad püsti ja kõnnivad minema, et mitte iialgi naasta. Igaüks proovima uut elu alustada.
Niimoodi vist lahkusime meiegi totalitaarsest ühiskonnast. Ühisest sai üksik. Või kes seda ikka enam mäletab. Sellised filmid aitavad veidi meenutada.
Ja nuhivad nad ikka veel kusagil? No ikka. Pole lihtsalt vaja enam oskust 20 minutiga korter pealtkuulamisvahendeid täis panna. Saab hoopis kiiremini, kaugemalt, hoomamatult. These days you don't have to let your true colours show.

Lõpuks vist kõik

Täna ronisime siis trepist notari uhkesse kontorisse ja lõpetasime selle korterisaaga selleks korraks. Juuli lõpus sisse kolinud, olime tänase päevani pisut ebakindlas seisus. Justkui oma, aga paberite järgi ikkagi võõras.
Nüüd on kõikjale alla kirjutatud, miljonid kontole tulnud ja läinud ning istume siin päris oma kodus. Mida me muidugi koju jõudes esimese asjana ka kiisule ütlesime. Et võid nüüd kolimisest sisse jäänud ärevuse lõplikult unustada - sul on päriselt uus kodu.
Seda peab ka ütlema, et meil tõeliselt vedas müüjaga. Kõiges oli võimalik omavahel kokku leppida ja ei tekkinud vähimatki vajadust läbi mingi kolmanda osapoole asju ajada. No nüüd muidugi tuli notari juures ära käia. Asjalik ja sõbralik daam on see Heli Mõttus Estonia puiesteel. Seletas lepingu ilusasti lahti ning aitas kõik paberid korda ajada. Muidugi kasseeris seejärel korralikult. Aga hea meelega maksime. Oma kodu nüüd ka ametlikult oma.

Päevad pole vennad

Ühel päeval on kolepalju asju, mille üle rõõmu tunda. Nagu neljapäev oli nüüd. Ma sain tegeleda omale uue tööarvti väljavalimisega - küll piiratult aga ütleme nii, et IT spetsi valik oli suht hea. Ise ei viitsiks sellise hinnaga läpakat osta.
Teine tore valimine oli E-le uus telefon. Tõenäoliselt siis Sony Ericsoni Z530i. Väga meeldiv tegevus on mingi uue tehnika soetamisele eelnev info otsimine ja kõik see sinna juurde kuuluv. Palsam hingele :)
Ja siis veel õhtul nii tore tallinlaste koosolek - milline õhkond!

Ja siis eile - üks ebameeldivuste jada. Kõigepealt oli Pirita Selveris elekter ära, kui ma sinna jõudsin. Seega polnud mul seal oma 2-tunnist tööotsa mõtet ega ka võimalust eriti teha. Mõtlesin, et tühja kah, mul ju läpakas kaasas, lähen juba varem Yardi ja saan seal oma ammugi võlas olevaid külastusprotokolle teha. Pubis maha istudes sain aru, et olen materjalid tööle lauale unustanud. Mõtlesin, et tühja siis kah, püüan interneti ühenduse saada ja teen siis eile õhtust protokolli. Tund aega üritasin internetti saada, ilma tulemusteta. Siis jõudis kohale, et teen siis lihtsalt seda protokolli. Tunnikese sain teha ka, enne kui aku tühjenes. Vähemalt sain planeeritud kohtumise tunnikese ettepoole tõsta.
Ja kõige lõpuks need tülgastavad kirjad postkastis.

Päevad ei ole vennad.

Papa oli rulluv kivi

No mis paganat, mõtlesin eile Rataskaevu pöörates. Von Krahli esine paksult noort habet ja trendikaid mantleid täis. Tuleb välja, et porno on meil ikka erakordselt popp. Ja tõesti - ega uksest sisse trügimine kerge polnud. Õnneks olid päeval piletid ostetud, muidu oleksime küll kannapealt ümber pööranud.
Õhtu nael viimseni täispakitud teatrisaalis oli aga hoopis Teet Veispaki loeng pornograafia ajaloost. Või õieti loeng oleks ausõna hirmus huvitav olnud. Aga Teedul ju ei lubatud rääkida. Vaevalt oli ta jõudnud linnastumise muredeni ja selleni kui üksikuna inimene ennast perest ja kogukonnast eemal tunneb. Vaevalt oli ta jõudnud onaneerimiseni. Juba trügis kõrva äärde totakalt lõbus neidis ja ütles, et lõpeta juba, vana. Rahvas tahab filme vaadata. Päh, mina vana kuivik oleksin küll asjalikku juttu märksa kauem nautinud.
Filme tuli siis igasuguseid. Puhast seksi näidati muidugi ka, aga kurioossumid tundusid märksa huvitavamad. Näiteks too pika riistaga onklit (vabandust, aga jah) kujutav pildirida kahekümnendatest, mis mulle otsekohe Eesti esimest multikat "Kutsu-Juku seiklusi" meenutas. Täpselt samal tasemel animatsioon.
Või siis tore tummfilm rannal istuvast noorhärrast, keda ujuma tulnud tüdrukud haledalt haneks tõmbavad. Või õeiti miskiks muuks elukaks, kui päris aus olla. Vahepeal veidi lahedat Prantsuse striptiisi ja totakat pseudodokumentaalikat nudistidest. Viiekümnendate Ameerikas vist teisiti paljaid daame näidata ei tohtinud kui väites, et see selline tõsiteaduslik nudismiuuring meil siin.
Muuvitreilerid olid jube igavad ja tool muutus järjest ebamugavamaks. Erutust polnud sugugi märgata. Kuigi, lõpus näidatud kunstiline vaatlus spermapurskele seitsmekümnendate moodi oli omamoodi lahe. Sellised LSD-värvid ja muu taoline, teate küll.
Teist seanssi siiski ootama ei jäänud, murdsime end Kivirähki, Juure ja Priimäe seltskonnast välja. Tollele totakalt lõbusale neidisele oleksin tahtnud öelda, et ära riku teiste õhtut ära. Aga ei näinud teda enam selles kenasti pestud peade massis. Lõpuks värske õhu käes ohkasin kergendatult.
Kodus võttis argipäeva õhtune uni oma ja seks jäi ära. Vaat sulle siis pornofilme.