Igasugu unistustest

Nojah eks ta nüüd nii ole, et pärast lavaka noorte "Eksituste komöödia" nägemist ja Kalju Komissarovi intervjuu lugemist ihkab hing teatri järele. Omamoodi veider muidugi, sest noorena ma ju teatrit eriti ei armastanud ja seal suuremat ei käinudki. Ja nüüd siis hakkad unistama kui pool elu läbi? Hilja mis hilja.
Muidugi, noori uljaspäid nautida ikka tasub. Seesama "Eksituste komöödia" Hobuveskis on justkui värske tuulepuhang selles kivistunud argipäevas. Viib su veidikeseks tagasi nendesse aastatesse, mis ikka aeg-ajalt meelde tulevad. Ja mida, kui päris aus olla, oleks võinud märksa lõbusamalt ja kasulikumalt veeta.
Eks selle noorpõlve liigse ettevaatlikkuse ja enesessetõmbumise vili on nüüd see, et peab hommikuti pool seitse tõusma. Saaks sellestki õudusest kuidagi lahti. Aga liiga palju pole ka vaja unistada. Orhideed aknalaual nii ilusad ja päikesekiired tantsivad veel rohelistel lehtedel.