Nuhipisarad

Sõprus näitab parajasti rikkalikult auhinnatud Saksa tükki "Teiste elud" ja komberdasin siis minagi eile läbi lausvihma kohale. Film on esmapilgul veidi akadeemiline, aga iga minutiga aina sisukamaks muutuv pilguheit Saksa DV argipäevaellu.
Esitatakse mõningaid põnevaid küsimusi. Nagu näiteks, mida tähendab kunstnikuhingega inimese jaoks lojaalsus riigivõimuga? On see ülepeakaela võimalik ning kuidas sellesse suhtuma peaks? Või kui sundimatult aitab ühe üdini põhimõttelise julgeolekutöötaja illusioonide purunemine kaasa kogu ümbritseva kenasti toimiva süsteemi kokkuvarisemisele?
Meie ette tuuakse ühelt poolt edukas riigitruu teatrilavastaja oma ebakindla näitlejannast elukaaslasega ning neile vastukaaluks teeneline nuhk. Selline nuhk, kes kõike kuuleb ja näeb ning mida veel ei ole teada saanud, selle uurib välja. Koos värvikate kõrvaltegelastega pagana huvitav algsituatsioon. Ning lugu, mis areneb liigsete erutuspurseteta, aga kindlalt ja loogiliselt täpselt selles suunas, nagu peabki.
Detailid pakuvad ka huvi. Näiteks seltsimees ministri pisikene tähelepandamatu kaaslane, kes temast alati vaid poole sammu kaugusel. Alati valvas, üdini ustav. Või kas ikka tõesti? Tõenäoliselt kellegi nimel ministri järel nuhkimas hoopis.
Või siis grupp halle stasilasi keldris kodanike erakirju lahti aurutamas. Täpselt samal minutil kui raadiost teatatakse, et müür on murdunud. Mõne hetke kestel ruumis valitsev täielik vaikus röögib lausa kõrva sisse. Siis nad tõusevad püsti ja kõnnivad minema, et mitte iialgi naasta. Igaüks proovima uut elu alustada.
Niimoodi vist lahkusime meiegi totalitaarsest ühiskonnast. Ühisest sai üksik. Või kes seda ikka enam mäletab. Sellised filmid aitavad veidi meenutada.
Ja nuhivad nad ikka veel kusagil? No ikka. Pole lihtsalt vaja enam oskust 20 minutiga korter pealtkuulamisvahendeid täis panna. Saab hoopis kiiremini, kaugemalt, hoomamatult. These days you don't have to let your true colours show.