Lihula ehk Matsalu

Kuna ma olen täna tavapärasest veelgi loium ja unisem, pole mõtet tööd teha. Meenutan hoopis paari sõnaga Matsalu loodusfilmide festivali, kuhu laupäeval korraks jõudsin. Festival toimub Lihulas, ajale jalgu jäänud Läänemaa linnas. Kultuurimajas näidati filme, mõisakompleksis fotosid.
Fotonäitusi oli seal mitmesuguseid. Aasta loodusfotode ülevaade jättis mulje küll. Vägevad aparaadid peavad inimestel olema, et selliseid hetki tabada. Samas kõrval teine näitus, kus raamitud võilillefotot paarituhande krooni eest müüa pakuti, nii suursugune ei tundunud.
Kaks filmi sai kultuurimaja suure inimese jalgadele sobimatutel toolidel ära kannatatud. Üks, nimega "O2H - naftast vesinikuni" kõneles hüdrogeenist kui tuleviku kütusest. Islandil sõidavad kolm bussi hüdrogeeniküttel ja ühel Norra saarel proovitakse selle imeviguriga maju kütta. On see reaalne alternatiiv fossiilsetele kütustele, nagu meilgi tuntud mõtleja Jeremy Rifkin filmis loodab? Vikipeedia oskab minust palju paremini seletada, mis ja kuidas. Film oli iseenesest kuivavõitu, tehnilise suunitlusega dokumentaalikas. Aga kui kusagil kunagi näidatakse, tasub huvituda.
Sakslased pakkusid seevastu imekena pilku Iguacu hiiglaslikele jugadele, mis asuvad Brasiilia ja Argentiina piiril ja on vist eestlastele suuresti veel avastamata imeasi. Nagu juba mitmel pool kuulda olnud, on NY Timesi arhiiv aastast 1981 nüüd tasuta kättesaadav. Sealt siis üks aastatetagune Iguacu reisikiri. Too sakslaste film pälvis Matsalus auhinna operaatoritöö eest. Asja eest. Kuidas nad veekardina taga kaljudel rippuvaid linnukesi küll filmima pääsesid?