Tülgastav tsunftisügis

OK, ma saan aru, et käes on rasked ajad. Mitte, et olulised asjad nagu jää ülikiire kadumine Arktikast kedagi kõigutaks. Sel sügisel võideldakse kohalike tsunftihuvide nimel.
Majanduslanguse päevil tahetakse ju kõigilt siin Eestis raha vähemaks võtta. Oh seda hammaste kriginat. Relvakandjatest päästjate ja kultuuriinimesteni viskuvad kõik üksteise võidu oma tsunfti kaitsele. Meie oleme olulised, meie peame saama riigilt rohkemgi kui enne. Berk Vaheri tänane hala sobib nagu rusikas silmaauku. Teisi sarnaseid pole vaja otsidagi. Kuidas te julgete meiega niimoodi käituda? Tõprad sellised. Me läheme välismaale minema ja kirjutame seal raamatuid.
Jätsin selle jutukese heaga pooleli, aga paralleele tasub otsida hiljuti uuesti avaldatud Elo Tuglase Wabariigi-aegsetest päevikutest. Kirjanikud näikse seitse kümnendit hiljem ikka samamoodi mõtlevat kui toona.
Ajakirjandus lakub sel sügisel rõõmust varvaid. Nüüd pole arvamuslugudest puudust. Ja kui juhtubki tühi koht, saab alati ise arvata. See tähendab kõikvõimalikele ametnikele pika puuga lajatada. Neilt rajakatelt tuleks tegelikult kõik need kümned miljardid võtta, mis puudu on. Pealegi pole ju ametnikele ka sõnaõigust antud: avaliku teenistuse seadus lubab moka maas hoida ja edasi teenida. Või siis koondamishüvitise vastu võtta. Viimane vast olekski varsti teretulnud.