Ullikesed ei kõlba kusagile

Päevaleht avaldab intervjuu kellegi prouaga, kes tundis kunagi kurikuulsat spiooni. Kujutan ette, millist peavalu valmistas ajakirjanikule ülesanne leida keegi päevakangelase tuttav, kes oleks nõus oma suu lahti tegema. Vaevalt see tädi esimeste valikute seas oli. Aga asi seegi.
Niisiis proua oli spiooni õpingukaaslane kuuekümnendatel. Tähelepanuväärne on tema arusaam sellest, mida tähendab karjääri tegemine. Jõuda Eesti Vabariigis politseijuhiks ja kaitseministeeriumi osakonnajuhatajaks pole miski karjäär. Õige karjäär on ikka kõvasti äri ajades raha kokku kühveldada. Selles mõttes polnud spioon miski korralik eesti mees, paistis teine pealegi juba aastakümneid tagasi selline pehmeke ja hea inimene. Kahtlane värk. Eks need isikuomadused ta miilitsaks viisidki. Ja sealt see jama algas.
Järeldus on ilmselge. Pehmed ja head inimesed riiki tüürima ei kõlba. Õiged mehed, kes kõvasti karjääri teinud, enam venkude raha ei vaja. Ullikesed tuleb riigiasjadest eemal hoida.