Koonerdamisest (lisatud mõistatus)

Eilne märksõna oli meil koonerdamine. Õhtul koonerdasime pidulauas toiduga. Söödud sai vaid viinamarju, mandariini, pomelot, seenesalatit, soolast pirukat, kringlit, kooki ja uskumatul hulgal lõhemakisid ning nigiri makisid. Kõrvale hiina mahedat õlut ja sama maa aprikoosiveini.
Idee järgi võtsime pühvliaastat vastu. Mis nagu ülaltoodust järeldub, õnnestus suurest koonerdamisest hoolimata kenasti.
Lõpetuseks üks asjakohane mõistatus. Oletame, et kõnnid Pikalt tänavalt Saiakäiku mööda Raekoja platsile, pöörad pilgu paremale ja mida sa näed?

She's tuff, but tuff enuff?

Rohelistes toimuv pani mind täna vana hea Fabulous Thunderbirdsi järele haarama. Nuuh kas Kim Wilson pole seksikas, mis?

Ajaloo kordumisest

Loen parajasti Roger Osborne'i võrratut raamatut "Tsivilisatsioon". Ühest küljest on see minu jaoks päris oluline Euroopa ajaloo korduskursus - nii palju olen kooliajast unustada jõudnud. Teisalt on Osborne'i käsitlus üpris uus. Vähemalt võrreldes sellega, mida mina kunagi õppisin. Näiteks suhtub ta teatud heldimusega "pimedasse" keskaega - näidates, et tegelikult ei olnud see periood sugugi inimkonna ajaloos nii must ja tume. Pigem elati varase keskaja sajanditel õnnelikumalt ja rahulikumalt kui hiljem.
Päris huvitav on lugeda 7.-8. sajandi Euroopa kirjeldust. Väike tsitaat: "Merovingide kuningad valitsesid suuremat osa Lääne-Euroopast oma Madalmaades olevast keskusest vaid nime poolest. Linnad, mõisad, regioonid ja maakonnad läänes olid vähem või rohkem autonoomsed ning neil polnud keskusega peaaegu mingit sidet. 8. sajandi lõpul vähenes Merovingide mõju Gallia edelaosas, Reinimaast idas aga asus friiside ja sakside kodumaa ning veel kaugemal idas elasid pooolakad, leedulased, alemannid ja avaarid. Piire tegelikult ei eksisteerinud ning kaupade liikumine nende rahvaste vahel toimus üle kogu mandri."
Ehk siis inimeste ja kaupade vaba liikumine. Inimeste suhteline isiklik vabadus ja võimalus oma asju iseseisvalt ja sõltumalt ajada. Kas pole veidi tänase Euroopa Liidu ideaalide moodi?
Seda rõõmu ja rahu polnud toona eurooplastele kauaks. Peagi võttis Merovingide seas võimu mees nimega Karl Martell. Ja tema leidis, et aristokraatide tugevam feodalistlik võim maa ja talupoegade üle tähendab suuremaid sissetulekuid. Peagi hakkasid frankide aristokraadid karmi käega valitsema, laiendasid oma piire. Mõned põlvkonnad hiljem haaras Karl Suur koostöös katoliku kirikuga pea terve Euroopa oma raudse rusika alla. Meile armastati vanasti rääkida, et see ühendamine oligi Euroopa tänase tsivilisatsiooni läte. Aga võib-olla peaksime hoopis eeskujuna meenutama 7. ja 8. sajandi vabaduse päevi? Kui kirjaoskamatud paganad saksid ja ristiusu vastu võtnud frangid külg külje kõrval õnnelikult hakkama said.

Mida see vanamees nüüd ütleski?

Mõtlesime Jutikuga, mida too väga vana kodanikuõiguste aktivist seal Obama sisseõnnistamisel nüüd täpselt ütleski. Kõlas nõnna vahvalt. Ja võrratus Michael Tomasky blogis see leidub:
•Joseph Lowery, the legendary civil rights activist, was great in his benediction. Especially the humor at the end:
"Lord, in the memory of all the saints who from their labors rest, and in the joy of a new beginning, we ask you to help us work for that day when black will not be asked to get in back, when brown can stick around . . .when yellow will be mellow . . .when the red man can get ahead, man; and when white will embrace what is right."
I suppose some whiteys might be offended. This whitey is not.

Aga tänane hommik möödus mõnusasti Austraalia lahtist tennist vaadates. Melbourne'is ulatub kuumus kaugelt üle kolmekümne kraadi, siis Eestis sajab tihedat lund. Krõbinad tassi, piim peale ja samal ajal võidavad Gael Monfils, Samantha Stosur ja võrratu Mario Ancic vaevalt kümne minuti sees oma mängud. Mida enamat võiks elult tahtagi?

Kui miljonid kogunesid

Kaks ja pool kuud pärast võitu - lõpuks ometi ametisseastumine. Obama suutis üllatada ka täna. Asjatundjate hämmastuseks ei pidanud ta ilukõnet. Selle asemel rääkis tõsist, isegi kurjakuulutavat juttu. Alustades kohe kriisist ja öeldes, et lihtsaid lahendusi ameeriklaste rasketele probleemidele pole olemas. Ja meie ülejäänud saime samuti oma osa. Univeraalne, globaalne lähenemine paistab uudsena selles kõrges ametis.
Siin pimedas pisikeses Eestis pole neil sõnadel muidugi suurt väärtust. Esmapilgul. Siin me võime vaid loota, et ameeriklastest saavad tõepoolest teerajajad teistel alustel valitsetud maailma poole. Aga nende miljonite usku seal Washingtoni avarustes on meeldiv näha. Tore kui inimestel on millessegi uskuda. Parem ikka iseendasse kui millessegi üleloomulikku.
Tulevikku ei tea meist keegi.

Liiga kaunis, et olla tõsi

Muusika-aasta 2009 alguseks hingematvalt ilus talvelaul. Leisure Society ja "The Last Of The Melting Snow".

Pühademeenutused

Jõuluhobu

Kiisu oma uues korvis

Igas päevas on üks... või mitu

...üllatust.

Näiteks tegutsevad Tallinnas mupotõrjujad. Või on see siis üks uusimaid linnalegende. Piisavalt naljakas mõte iseenesest küll.

Teine uus asi oli, et Jaapanis suhteliselt levinud eesnimi on Yuta. Suusahüppaja Yuta Watanase (tänu kellele ma täna selle teada sain):

2008 piltides

Meie eelmise aasta ringiuitamised.

Märtsis kohtasime Kakumäe kandis mõnusat võimalust merekohinat nautida. Vastupandamatu, kas pole?

Kui kortslehed varakevadel tärkasid, oli meie Kortsleht veel täie elu ja tervise juures. Mis tulevik toob? Aprill.


See mõnus polsterdatud istumispaik ootas meid Matsalus rahvuspargis - Kloostri mõisa varemete juures. Aprill.



Üks kevadine jalutuskäik. Nagu Eestis nii tavaline, hall ja niiske päev. Tavaliselt ei jää sellistel kaadrisse midagi kaunist. Seekord läks teisiti. Aprill.



Maikuus Skövde ümbruse matkaradu avastamas. Rootsi on ilus maa. Kõige müsilisem paik oli minu jaoks see kivimonoliitide kaljuäärel püstipüsimine - Ryds grottor.

Tegime ära! Mai.

Noarootsis avastasime enda jaoks hoopis teistsuguse metsaaluse. Massid Nõva maastikukaitsealal veel ei liigu, aga varsti viib sinnagi asfalttee. Juuli.

Nigula raba. Suurepärane suvepäev, mõnus seltskond ja pikk matk koos mõnusa piknikuga. Juuli.

Avastamas Suurt Munamägi ja Vällamäge. Ootamatu vaatamisväärsusena Läti skulptorite tööd. Oodatuna Hinni kanjon, Piusa koopad, vesiliku kullesed. Juuli.

Imekaunis õhtu Viljandi lossimägedes. Folgil kohtasime igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Oleks tahtnud kauemaks jääda. Juuli.

See liha on ammu söödud. Pelgulinn. August.

Kuremäe tervistav allikas. August.

Palanga. Kellele ammuoodatud soe taaskohtumine, kellele hoopis uus koht. Kahel korral jõudsime eelmisel aastal sinna - ka sel aastal kindlasti päevakorral. August.

Alicante ei kuulu kindlasti Hispaania ilusamate linnade hulka. Välja arvatud üks kvartal mäeküljel. Meenub ojana mööda nägu voolanud higi. September.

Küll oli alles palju seeni Saaremaal! Ja mis sa hädaga ikka teed, kui seeni on palju (siin siis timpnarmikuid) aga korvi pole? Korjad kapuutsi. September.

Kakerdaja raba oli juba muhemõnusates sügisestes punastes toonides. Jõhvikad, kukemarjad, pohlad, mustikad, sinikad - nämm! Oktoober.

Imeilus sügislaupäev Muuksi linnamäel. Fotosilma ette jäi kibuvits. oktoober.

Varahommikul Hiiumaalt Saaremaale. Panga panga lähedal paistis päike eriti maagiliselt. Oktoober.

Ühel pühapäeval polnud meil midagi mõistlikku teha. Sõidame õige Haapsallu! Müüriääre kohvikust mere poole jalutades kohtasime siidisabade parve pihlakat rüüstamas. Oktoober.

Lumine lumine Rakvere linnus. November.

Häid pühi

Kas teile saadab mõni selline inimene jõulukaarte, kelle oma te kohe paberikorvi viskate. Mul kahjuks on.
Võib-olla ma ise sellepärast ei saadagi kunagi ühtegi jõulukaardi, et äkki ma saadan ka kellegile sellisele, kes mu kaardist suuremat ei pea...

Mustmiljon tähte

Ma ikka pean, tõesti pean, midagi kirja panema üleeilsest õhtust. Mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et see oli kõige parem aastavahetus üldse. Mul oli lihtsalt mõte, et ei taha õhtut söögilaua ja teleka taga veeta – või no vähemalt tervikuna. Nii me läksimegi paariks tunniks Türisalu ja Laulasmaa vahele lõket tegema. Tuul oli päris hirmus panga äärel, aga õnneks mere poolt. Lõkkekoht poolel teel mere äärde sattus olema tuulevaiksel astangul.
See oli mõnus õhtu! 2 sõpra, 3 erinevat kuuma jooki (hõõgvein, alkoholivaba glögi ja chai), 2 sorti kanaliha, tuhanded vahused laineharjad ja mustmiljon tähte meie kohal! Ja see esimene küpsenud suitsuuitsune kanalihatükk…mmm!
Ma olin üllatunud, et rohkem polnud inimesi Türisalu pangale tulnud – kuhu meie ka pärast keskööd läksime. Ilustulestikku oli sealt küll ja veel näha, samas aga toimus see kõik ohutus kauguses.
Ja kui palju tähti selles vägevalt tuulises öös oli!!!

Teine jaanuar

Ma pole vist kunagi näinud nii rahulikku, vaikset argipäevahommikut. Bussid tühjad, autosid vuriseb vaid üksikuid pimedatel külmadel tänavatel. Vaata ja imesta, hinga korraks sisse. Esmaspäeval on vaatepilt hoopis teine.
Eilsest üks hea enne. Uue aasta suusahüppevõistluse Garmischis võitis austerlane Wolfgang Loitzl. Austerlase võitu hindan algavat silmas pidades positiivse märgina.

Tuli, tuli, jälle tuli

Daniel Barenboim juhib Viini filharmoonikuid, vangutab naeratades pead, sest orkestriliikmed lahkuvad ükshaaval. Õues keerab kaunis päike juba loojumise suunas, kiisul tuli parajasti uni, jõulukuuse okkad aina langevad põrandale, Jutik ja S. asjatavad kõrvaltoas. Uus aasta.
Tuli ta meile seekord Türisalu lähedal, ühe väikese tuulevarjulise lõkkekoha juures. Grillisime liha, jõime glögi ja vaatasime kaugel tormlevaid ilutulestikke.
Soovin kõigile selle blogi lugejaile suurepärast, armastusest täidetud uut aastat. Kohe on Ilusa sinise Doonau ja Radetzky marsi aeg. Prozit Neujahr!
Pilk maailmale.