Kadedus

Ma olen viimasel ajal kade.
Eile jälgisin Tartu Rattaralli vapraid läbijaid ja mõtlesin endamisi, et mis küll sunnib inimest kuuma ilmaga sihukest kannatuste teekonda ette võtma. Tegelikult oleksin ise tahtnud säärases füüsilises ja vaimses seisundis olla, et seal pedaalida. Tunda eneseuhkust ja lähedaste austust.
Kuulsin, et Savisaar esines teatrifestivali avamisel poliitilise avaldusega. Ja mõtlesin, kuidas nüüd ka vanalinnapäevad on valimisvõitluse osaks muudetud. Rohelisi ei kutsuta "rohelise Tallinna" konverentsile, mööda linna kihutavad Edgari-noored ringi, lipud lehvimas. Tegelikult tahaksin ise seltskonda kuuluda. Tunda võimu läheduse kirge ja hella paitust.
Vaatan kuumade ilmadega linnapilti tekkinud imekauneid noori inimesi ja mõtlen, et mina panen parem musta t-särgi selja, et mu kehakumerused veidi kehvemini välja paistaksid. Tegelikult tahaksin ise ilus ja noor olla ja päikesesäras peesitada.
Ja kui arstitädi karmilt teatab, et peaksin mõistma, et mu tervis oleneb mu enda valikutest, vastan, et saan aru küll. Aga kui olen 35 aastat ennast haletsenud ja oma keha häbenenud, siis ega muutust küll loota pole. Kui olen näljane ja paha on olla, tahan süüa kohe ja palju - mitte ei vaata, kas iga suutäis ikka piisavalt tervislik.
Nõnda palju kadedusest.