Millise lipu all kõnnib messias?

Neil sinimustvalge paatosliku austamise päevadel kirjeldab Hajameelne olukorda päris mõistlikult.
Pani mind kujutlema, kes ometi võiks vaese Eestimaa päästa.
Sest töötajaskonna punalippude alla koondumine ei tundu eriti usutav. Ehkki rõõmuga näeksin, et inimesed lõpuks silmad lahti teeksid. Aga sotside ja roheliste sarnased armetud tegelased sellega hakkama ei saa. Nad ei saa rahvast kaasa. Tarvis oleks populisti. Kaunimat kui Edgar. Eesti meest. Sõnumit, mis ühendab veendunud isamaalisuse, eliidivastasuse ja lihtsast inimesest hoolimise.
Milline peaks olema see tõelise eestlase messias? Tubli perekonnapea, raudselt meessoost. Seda kindlasti. Raha peab omajagu olema, see on selge. Näljarotid pole usaldusväärsed. Eurovastane iseenesestmõista. Aga venelaste suhtes üpris mõistev. Mitte nüüd ka üleliia nagu Edgar. Arusaav, kokkuleppiv, aga ei mingeid kompromisse. Protektsionistlik, veidi vasakpoolne retoorika, aga ei mingeid punalippe. Kaugel sellest. Ikka rahvust austav, kodune, hooliv. Tõsine Maa Isa. Kindlasti mitte kunagi olnud seotud ühegi riigivalitsemises osalenud erakonnaga. Poliitikast kõrvalseisja peab ta olema. Avaliku sektori kulutused poole võrra vähemaks. Kolmveerandi võrra. Vähemalt. Ja tulevikus: ei mingit poliitikat enam, ainult teod. Tööd ja teod.
Sellise mehe taha võiksid lihtsad eestlaste massid koonduda. Muidugi selguks pärast valimisi kurb tõsiasi, et messiase uudne poliitiline sõnum osutus pelgaks blufiks. Kõik läheks edasi vanamoodi. Või siis osutuks hooliv Isa raudse rusikaga meheks. Aga ega siis polekski enam vahet. Rahvas tahab muutust (valida).
Vali üksikkandidaat! Näitame neile raiskadele. Tarand pole veel midagi, ta alles sillutab teed Tõelisele Mehele.