Ei ole hea nädal

Virisen jälle. Keerab päriselt ka pimedaks sügiseks, mis tekitab tunde, et midagi pole oodata. Hommikul tööle ja õhtul koju, muud midagi.
Samas on tekkinud veider suhtlemishimu, aga mis teha kui selleks oskused puuduvad. Ikka see minu jaoks vana mure, et ei tea, kuidas inimestele läheneda. Kõigil oma elu ja omad mured, mis moodi ma siis veel tülitan või kuidas sinna vahele ära mahun.
Ajaleht vihastab paremäärmuslastest homovihkajate ja lõputu Sofi Oksaneniga. Nagu millestki muust kirjutada ei oleks. Ääretust süvenevast vaesusest kasvõi või riigieelarvest, mis on nii neetult säästlik ja igast otsast kokku tõmmatud kui vähegi saab. Hurraa pintsakutele. Nad saavad jälle hakkama.
Tundub nagu Eesti valija armastaks üle kõige masohhiste. Kokkuhoid ühes tagurlusega on meie lipukirjaks. Võitev kombinatsioon.
Mõni usub siinkohal Sven Mikserisse. Ma pole nii kindel. Sisuliselt on valimiste tulemused ette teada ja mida kindlameelsemalt parempoolne meedia seda tõde inimestesse sisestab, seda tõenäolisemalt progressiivne valija kodust välja ei lähe. Või valib protestiks mõne lootusetu populisti.