Võigemast, Ibsen ja Constable

Aasta ruttab oma vääramatu lõpu poole. Täna on ilm nii hall, et tahaks ainult peavaluga voodisse pugeda. Aga kus sa siis saad.
Vahepeal paar teatris käiku üle hulga aja, millest paari sõnaga pajataks. Alustaks eile nähtud Linnateatri tükist "Homme näeme", mis väidetavalt Priit Võigemasti uskumatult naljaka "Hecuba pärast" jätkuosa. Uus tükk enam eelmisega võrreldavalt lõbus pole, ehkki taas on tabatud mõningaid elulisi situatsioone otse naelapea pihta. Kasvõi see ammuste koolikaaslaste taaskohtumine või tõelise Eesti mehe viis kodugrilli kokku panna. Ja oma mehe kallal näägutav naine, tema ka.
Aga teiselt poolt on ka häirivat. Langetakse nõukanostalgia ohvriks, mis niigi igal pool laiutab. Stseen, kuidas mehed räägivad sellest, mis neile naiste juures ei meeldi, tundub kuidagi veidralt ülepingutatud. Ning stseenikordust on ka Linnateater äsja ühes teises etenduses kasutanud. Ja märksa huvitavamalt.
Tegelikult on "Homme näeme" igati mõnus ja veedab su aega lõbusalt, aga teatrielamus päriselt minu jaoks mitte. Argieluliste stseenide naeruvääristamine ja lavastuse improviseerides kokkupanek oli kindlasti proovisaalis ütlemata lõbus. Aga etendus ei jõua seekord järele. Ja miks peab kaks tundi vaheajata mängima? Väike paus oleks ära kulunud. Hakkad lõpupoole mõtlema, et võiks nüüd küll juba viimane stseen olla.
Et millest siis ikkagi puudus? Võib-olla on minu kriitika natukene sedamoodi, mida öeldi seitsmekümnendatel Bryan Ferry versiooni kohta Bob Dylani laulust "A Hard Rain's a-Gonna Fall". No kuidas ta julges surematu meistriteose lihtsalt igapäevaseks poplooks muuta? Nii suure Dylaniga lihtsalt ei tehta.
Täna ei oska Ferryle muidugi enam keegi midagi ette heita. Tema versioon pigem toimib omaette lauluna, mitte ei halvusta originaali. Samamoodi ei halvusta ka "Homme näeme" argipäevaelu tegelasi, aga ta ei jõua ka nende naeruvääristamisest kaugemale. Lihtsalt popversioon inimestest meie ümber.

***

Draamas nähtud "John Gabriel Borkmanist" nii pikalt kõnelda ei taha. Ei oleks pidanud eksprompt Ibsenit vaatama minema. Või siis ei peaks seda ajast ja arust Ibseni näidendit enam üldse lavastama. Oli püütud ju teda veidi kaasajastada, tuua sisse telekas ja vali popmuusika. Aga raskemeelne perekonnadraama jääb ikka selleks, mis ta on. Pealegi, tüki avav Kersti Kreismanni ja Maria Avdjushko dialoog on lihtsalt õudne ja paneb paraku kõigele järgnevale ka oma pitseri. Kreismann mängib koledal kombel üle.
Teine vaatus on õnneks lühem ja seal on juba veidi ka koomikat. Tõnu Kargis ja Uku Uusbergis vähemalt. Ses mõttes hea, et ikka lõpuni viitsisime vaadata. Aga ei, soovitada seda küll kellelegi ei tahaks. Üldse peaks pidama heaks tooniks Draamat vältida. Kui nad just Kivirähki ei mängi.
Olen seda vist juba siin blogiski varem öelnud, aga näe ei oska ise oma sõnade järgi käituda.

***

Aga et harvaesinevat postitust veidi mõnusama tooniga lõpetada: Constable Kumus on tore. Ilmselt vastupidi pompöössele reklaamile küllalt nurgatagune näitus. Visandid ja väikevormid. Aga see ongi vahva. Lähed näitusele, mõeldes, et hakkad vaatama kunstiajalugu, aga tegelikult näed hoopis inimest, kellele meeldis kodukoha loodusvaateid maalida ja nende tagaküljele kirja panna, mis ilm parajasti väljas on. Suure ajaloo asemel lihtsalt hea kunst. Kulub hallil ajal ära.