Maksaloigust

Libisesin üle kõnniteid katva igikeltsa Kumusse. Seal on kolmapäeviti linnadokumentaalid. Antud juhul siis Liverpoolist. See Loode-Inglismaa linn on mulle juba lapsest saati armas. Esiteks mängib seal minu lemmikjalgpalliklubi. Olgu, et nende tippajad paistavad olevat pikemaks ajaks möödas. Ja teiseks tulid just sealt muidugi biitlid. Biitlid, kes mängisid mu lapsepõlves kodus kogu aeg.
Terence Daviese ood kodulinnale ühendab igapäevasuse ja pompöössuse. Onu ise loeb hauataguse häälega ette poeetilisi tekste, taustaks linn nagu ta oli ja nagu ta on. Nagu filmi eel öeldust ja linal nähtust võib järeldada, teeb Davies katoliiklikust süütundest pikitud tagasivaate nooruspõlve Liverpoolile. Kroonikakaadrite juurde käib suursugune klassikaline muusika Mahlerilt või Brucknerilt ning ja Dickinsoni, Joyce'i, Tennysoni või Jungi tsitaadid.
Ikka ja jälle pöördub Davies tagasi punastest tellistest tüüpiliselt britilike ridaelamute juurde. Ühes neist möödus tõenäoliselt tema lapsepõlv. Paljud neist lammutati kuuekümnendatel Lasnamäe-laadsete betoonkolosside teelt. Tollal arvati, et tulevikulinn on leiutatud. Veidral kombel näevad need kolossid täna hullemad välja kui iidsed punased telliskivihooned.
Liverpooli katedraal on teine Daviese lemmikteema. Korraks kiigatakse jalgpalliväljakule, muidugi kauges minevikus. Ja biitlid on läbitud niipea kui Davies teatab, et eelistab klassikalise muusika eksootilisi nimesid.
Sügavalt isiklik pilk linnale. Ses mõttes veidi ootamatu. Igal juhul suurendas mu soovi Liverpoolis kord ära käia.