Minu muusika 2007

Mis mulle kõrva jäi ja mida sullegi soovitada julgen. Ei ütle, et on parimad või suurimad või tähtsamad, sest neid mina reeglina ei kuule.
Lisan ka myspace'i või selle puudumisel mõne muu lingi kiireks esmatutvuseks.

Aasta albumid:

Maria McKee "Late December"
http://www.mariamckee.com/

Oma lemmiklauljatari naudin igasuguse valehäbita. Maria laulud on värsked ja uhkelt suurelised. Tipphetkeks on Power On, Little Star, mis deklareerib täieliku enesestmõistetavusega, et olgu see elu nii põrgu kui tahes, pole see veel mingi põhjus seismajäämiseks.

Joan Armatrading "Into The Blues"
http://www.myspace.com/joanarmatradingmusic

Joan läheneb bluusile keskealise Inglise daami vaatenurgast. Ehkki kitarr võib nutta kuipalju tahes, ei ole laulud tihti kuigi klassikalised bluusipalad. "Play the Blues" ütleb: baby when you sing the blues, i take all my clothes off for you. Tohutu rõõmuga tehtud plaat, mis paratamatult ka kuulajasse tungib.

Robert Plant & Alison Krauss "Raising Sand"
http://www.myspace.com/officialrobertplantalisonkrauss

Kokkupuude tavaliste parimate loeteludega. Aga tõesõna meistriteos. Ei tunnista piire. Õhku ja vabadust ja ajatust. Eelkõige on see kahe laulja ettearvamatu kohtumine.

Great Lake Swimmers "Ongiara"
http://www.myspace.com/greatlakeswimmers

Minu aasta kõige armsam plaat. Tony Dekkeri laulud viivad mind avarale väljale soojal kevadpäeval - ees pole ainsatki takistust, mõttes ühtegi muret.

Po' Girl "Home To You"
http://www.myspace.com/pogirls

Neli tütarlast Kanadast. Vist jälle õnnetundega südames tehtud plaat. Mitmekülgne. Aitab halba tuju hoida või seda ära ajada. Olenevalt tahtmisest.

Aasta laulud:

Seth Lakeman "1643"
http://www.myspace.com/sethlakeman

Aastast 2006, aga selle sügise avastus. Seth ühendab ajaloolised lood ja tänapäevase saundi ning laulab lihtsalt fantastiliselt. 1643. aastal toimus Plymouthis lahing kuninga väe ja parlamendi pooldajate vahel, mis tagas Inglismaa tuleviku parlamentaarse riigina.

Justin Rutledge "The Suffering of Pepe O'Malley (pt. IV)"
http://www.myspace.com/justinrutledge

Justin tuleb Kanadast ja teeb imeilusat, mahedat muusikat. See laul on teistest veidi erinev, tuues silme ette tolmused vesternid ja ammukadunud, lihtsama maailma.

Roisin Murphy "Let Me Know"
http://www.myspace.com/roisinmurphy

Ma ei tea, mis mind Roisini plaati hankima pani. Aeg-ajalt tabav igatsus pop-muusika järgi? Aga mõni asi päris meeldib. "Let Me Know" viib mõtted sellele, kuidas võiks ennast tunda noor, vaba ja ihaldusväärne inimene. Pagana hästi vist, heal päeval. Omad kogemused ses suhtes paraku puuduvad.

Ry Cooder "Three Chords and The Truth"
http://www.nonesuch.com/mynameisbuddy/

Vana hea Ry avaldas veidra plaadi punase (nii värvilt kui poliitilistelt vaadetelt) kassi seiklustest depressiooniaegses Ameerikas. Kaudne, aga karm kriitika praeguste võimumeeste suhtes. Selles laulus kuuleme palju Ry geniaalset kitarrimängu ja tema alatist kaaslast Jim Keltneri trummidel. Ebatasase albumi tipphetk.

JJ Cale & Eric Clapton "Ride The River"
http://www.rosebudus.com/cale/

JJ rändab jälle jõelaeval mööda aegu ja inimesi. Kuidas saab sellist laulu mitte armastada?

The Shins "Turn On Me"
http://www.myspace.com/theshins

Shins hakkas mulle juba aastaid tagasi meeldima. Nüüd on nad (paraku) juba masside lemmikud. Aga mis siis ikka. Meisterlik pop-muusika on ikka meisterlik pop-muusika.

Martin Simpson "Never Any Good"
http://www.martinsimpson.com/

Martini avastasin BBC Raadio 2 folgisaadet kuulates. See laul on tõeline meistriteos, milles Martin kirjeldab oma 1899. aastal sündinud isa värvikat elu. Kate Rusby hääl teeb naudingust täieliku.

John Fogerty "Longshot"
http://www.myspace.com/johnfogerty

Johni uusim on vanale fännile tõeline maiuspala. Mees on ägedalt heas vormis. Hoidke alt, sõjaõhutajad! Viimane lugu klassikalisest luuseri õnnest pakub mulle suurima elamuse. Kui vaid Cosmo veel taustal trumme lööks...

Lavender Diamond "Oh No"
http://www.myspace.com/lavenderdiamond

Omapärast hipimusa ja hipimõtteviisi 21. sajandi Californiast. Sellesse laulu armusin esimesest silmapilgust. Väidetavalt on ta kirjutatud 20. märtsil 2003: päeval, mil esimesed ameeriklaste pommid langesid Bagdadile.

Wir Sind Helden "(Ode) an die Arbeit"
http://www.myspace.com/wirsindhelden

Toreda Saksa bändi uusima plaadi avalaul. Nagu nimigi ütleb: ood tööle. Njah - töö on ju tore, peab ta vaid nii jube vara hommikul peale hakkama...

Cowboy Junkies "My Little Basquiat"
http://www.myspace.com/cowboyjunkies

Vanad lemmikud Margo ja Michael Timmins jätkavad mu suureks rõõmuks. See laul on kaunis vaade laste tulevikule.

El Sueno de Morfeo "Mi columna de opinion"
http://www.elsuenodemorfeo.com/

Päikeselist Hispaania poppi Madriidi-reisi meenutamas. una chica normal.

Bruce Springsteen & The E-Street Band "Livin' In The Future"
http://www.sonymusic.com/artists/BruceSpringsteen/news/index.html

Plaadikaanel on Bruce üksi, aga kangelaseks on bänd. Taas vanas tuttavas koosseisus. Selles laulus kuuleme kõiki - Maxi trummidest Clarence'i surematu saksini.

Justin Currie "If I Ever Loved You"
http://www.myspace.com/justincurrie

Del Amitri kunagise laulja plaat on kole nutune lugu. See õnnetu armastuse laul on teistest ilusam ja kompaktsem. Nukraks silmapilguks.

Corey Harris "No Peace For The Wicked"
http://www.myspace.com/coreyharrismusic

Aasta reggae-üllatus Ameerika bluusimehelt. See laul on tore pahamanamine: halb ei leia kunagi asu. Lõpus Jamaika räppi.

Po' Girl "So Lazy"

Suvise laiskvorsti laul. Algab päikeselõõsas linnast ja lõpeb jalutuskäiguga armsa juurde. I'll be so lazy all today...

Great Lake Swimmers "Changing Colours"

Inimesed muudavad värve nagu aastaajadki. Mõnikord peame sellega leppima. Kui peaksin valima aasta laulu, siis siin ta oleks.

Nad leidsid ta ikkagi üles :)

Piimapakist tehtud linnumaja sai mitme nädala eest rõduposti külge seotud. Kuid linnukesi polnud näha kusagil. Kuni ma aru sain miks. Olin päeval kodus ja kustutasin toas tule. Nüüd linnud ei näinud enam siin kedagi ringi sahmerdamas. Ja paarikümne sekundiga olid nad platsis - kolme-neljakesi lausa!
Nii vahva! Mina juba mõtlesin, et sai midagi kapitaalselt valesti ja neile ei meeldi selline söögimaja arhitektuur. Aga lihtsalt kodus olles meil tuli põleb kogu aeg. Ja palju seda valget aega ikka on - siis oleme enamasti tööl või liikvel.
Lisaks arvasin, et kiisu, kes meil aeg-ajalt rõdul jalutab, on nad ära peletanud.
Aga kõik on korras! Nüüd tuleb vaid hoolitseda, et majakeses ikka midagi kogu aeg oleks ka.

Minu tee leiva juurde

2007 aasta jõulupühad möödusid ühe märksõna all ja see oli leib. Täitsa juhus iseenesest, et ma sellise sousti (või peaks ütlema juuretise) sisse sattusin.

Mingi hetk jäin leivaküpsetamise juttu kuulama. Täitsa erinevates kohtades ja seda ligikaudu 3 kuu jooksul. Täiesti 3 erinevas seltskonnas. Tagantjärele – et ma ei osanud neid märke ka näha. Et leib tahab minu juurde jõuda kuidagi :)

Esimene kord oli Maaritsas ülikoolikambaga S. sünnipäeva pidades – seal pakuti kohe kahte kodutehtud leiba. Seemnetega oli parem kui rosinate-puuviljadega.
Teine kord Võrus ema sõbranna juures – seal räägiti leivast aga pakuti küpsetusmasinaga tehtud saia. Aga põnevalt räägiti. Hakkasin mõtlema, et ehk võiks emale jõuluks leivaküpsetusmasina kinkida? Õnneks elu haris mind enne selle ostmist – seda pole tõesti üldse vaja.
Kolmas kord oli Puurmanis E. juures. Ja temal oli juba ka kahe eri kogemustega küpsetaja juurest juuretis toodud ja mitut varianti proovitud. Sealt lahkudes valmis otsus emale jõuluks hoopis maale juuretis viia.

Jõululaupäeval saigi Puurmanist läbi sõidetud. Hommikul oli küll E. avastanud, et tema „leivapojukene” on paari nädalaga käest läinud ja seda edasi jagada ei saa. Nii sõitsimegi paari km kaugusele H. juurde uue järele. H. on kogemustega leivaküpsetaja ja ka köök oli eri valmimisjärgus leibasid täis :) Ta ise kohmas ka, et viimasel ajal on leivaküpsetamine lausa 2 korda päevas toimumas. Pühade aeg ikkagi! Selle peale sai hoiatatud, et kuna küpsetamine tavalises ahjus käis, tuleohtlikkuse eest. Kaks korda päevas ahju kütta – sellega peaks ettevaatlik olema.
Aga meile anti veel koos leivapojukestega kaasa üks ahjusoe leib – pekikuubikutega. Küll see oli hea!

Esimene kord
Maal panime kohe leivateo käima. Pääsküla kauplusest olime saanud 1,5 kg Veski-Mati rukkijahu ka kaasa haarata ning seega oli kõik hädatarvilik olemas. Kiusasin mõlemat käepärast olevat vanaema, et kas nad on leiba küpsetanud ja mis nad sest mäletavad. Mõlemate vastus oli suhteliselt sarnane – eks ma kõrvalt vaatasin lapsena, kui ema küpsetas. Seega ajasin retseptis näpuga järge ja üritasin hakkama saada.

Panime juuretise koos topsi sooja vee ja u 800 g jahuga siis kerkima. Otsisime veel sooja koha toanurgas kapi peal ja panime käteräti peale.
Hommikul arvas Sihva vanaema, et näe on kerkinud küll ja hapukas kääritamise lõhn ka juures – prooviks küpsetada. Ma proovisin küll vastu ajada, et retseptijärgsest 24-tunnist on vaid pool möödas aga tegelikult oli endal uudishimu ka suur, et mis sest kõigest küll välja tuleb! Nii me siis võtsime pool tainast ära ja pool jäi veel õhtuni kerkima.

Sõtkusin natuke tainast ja meenutasin mingit netist loetud vanasõna, et laisa nooriku leib on nii kõva, et sobib naela seinalöömiseks. Ahi sai parasjagu köetud ja nii ta läkski peale pisukest pannil kerkimist küpsema. Isa jäi koju leivavalvesse ja kui külapealt tagasi jõudsime, siis oligi umbes 1 h ja 20 min ahjus olnud. Arvasime ta valmis olevat. Ema määris pealt võiga ja mina pritsisin veega – seisis ka natuke käteräti all. Kaua me ei kannatanud – põnevus oli suur. Mingit tundi mahajahtumiseks see esimene suht pisike päts ei saanud. Lõikamine väga lihtne polnud – tuli teravamad noad välja otsida. Koorik oli pea sentimeetri paksune ja sisu oli vesimage. Soola olime unustanud! Aga lõhn oli jumalik! Õhtuks, enne kui teine päts ahjust välja tuli, polnud sellest pätsist enam kildugi alles igatahes.

Teine kord
Õhtul panin õige aja täis kerkinud tainasse samapalju jahu juurde, kui taina kogus oli ja vett ka nii, et tainas väga kõva poleks. Seekord soola-suhkrut ei unustanud :) Teelusikas köömneidki sai lisatud. Sõtkusin ka oma jao teda. Pannil väga ei mallanudki pätsil kerkida lasta, vast veerand tundi vaid. Seekord tegime tavalises elektriahjus u 200 kraadi juures. Üle tunni oli küpsemisaega ja siis läks märjaks kastetud käterätiku alla tahenema-pehmenema.
Kui me poole tunni pärast maitsma hakkasime, siis selgus, et tegemist peaaegu „päris” leivaga. Lõhn oli õige, pehmus oli õige ja maitse ka! Mmmmm! Määrisime fetajuustu peale ja päts kahanes õige kiiresti.

Kõrvale arutasime, et kuidas oleks võimalik juuretist USAsse kaasa võtta, et seal elades ka õiget musta leiba saaks süüa. Mis selle juuretisega toatemperatuuril korralikult pakitult ikka ühe ööpäevaga juhtuks! Iseasi kui piirivalve peaks tahma teada, et mis kahtlane mass see on. Kas usutakse, et see on üks piimhappebakteri õige sõbralik kultuur, varjul rukkijahu sees :)

Kui ma teisel jõulupühal maal koju sõitsin, siis minu „leivapojuke” jäi loomulikult sinna külmikusse. Aga õnneks sai selle järgmisel päeval Taisto bussiga järgi saata ja leivategu võis ka Tallinnas alata!

Kolmas kord
Kolmas kord mõtlesin ka natuke eksperimenteerida. Panin eelmisel päeval kenasti ta kerkima, sättisin ta sooja koha peale ja mässisin käterätikute sisse. Hommikuks oli taina kogus minu meelest kolmekordistunud. Retseptides on vist siin-seal olnud, et kahekordne on juba ok.

Siis lippasin Ökosahvrisse maherukkijahu järgi – enne helistasin ka, sest nende veebipoest ma seda ei leidnud. Lisaks võtsin veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid sealt. Täisterarukkijahu kilohind oli pea 20.- - minus süvenes veendumus, et tuleks kuskilt rukkiteri osta ja vanaema juures veski ära jahvatada.

Kui tainas oli 24 h kerkinud, siis jagasin ta kahte ossa, lisasin koguseliselt pea sama palju jahu juurde ja jätsin veel tunnikeseks-teiseks kerkima.

Ühte kaussi sai selline tagasihoidlik leivatainas – lisasin vaid näputäie koriandrit ja teelusikatäie köömneid. Teise panin lisaks eelpoolmainitutele veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid (igaühte teelusika kuni 2). Kuna olin lugenud, et piklikke pätse, nagu meie leiba oleme harjunud nägema, hakati küpsetama alles 19. sajandi lõpul seoses pisemate ahjude kasutuselevõtuga, siis tegin ühe suurema ümmarguse. Mitte küll väga suure. Seemnetega leib tuli piklik, et samale pannile teise kõrvale ära mahtuda. Pool tundi lasin pannil kerkida – leivad panid selle peale küljed kokku. Pann oli lihtsalt liiga pisike neile!

50 min küpsetasin kuumusega 230 C ja 20 min 180 C. Seejärel seisid nad pea 2 tundi märjaks kastetud rätiku all – frotee veel lisaks peale pandud, et niiskust ja sooja hoida.

Kõik tuli taas suurepärane välja! Kui minul see nii kergesti õnnestub – ma küpsetan ju tõesti haruharva – siis õnnestub see igaühel, kes vähegi asja ette võtab. Mina olen valmis seda suurepärast juuretist rõõmuga kõigile soovijatele edasi jagama!

Aga mõned unistused tekkisid küll leivaga köögis toimetades. Leivaastja – selline puust ja raske. Mõnuga saaks sõtkuda, kui suur raske anum ees. Praegu roostevabast terasest kausiga on keeruline. Eks puitu kasutati seepärast ka originaalis, et tainas kerkib selles mõnusasti soojalt – puit ei juhi hästi soojust. Ja samas on vastupidavam (tõenäoliselt) võrreldes saviga.

Uhmer ja uhmrinui kuluksid ära – sellised paekivist. Hea oleks näiteks koriandrit seal purustada. Ja muid seemneid ka.

***
Lisan siia veel hunniku linke, mis mul leivatarkust kogudes veebis ette jäid.

Hästi ülevaatlik, temperatuuridega jms
https://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7139&old_art=33488&old_num

Veel väga üldine aga hariv üldse rukkileibadest http://www.leivaliit.ee/files/1191490949.pdf

Vääga põnev - meie kaugemad esivanemad tegid hoopis ümmargust (ja mitte piklikku) pätsi ja ÕIGE kuumus on 250 C :) http://www.erm.ee/?lang=EST&node=509&parent=429

Ahjust välja võttes jäta 30min leib niiske käterätiku alla http://www.maavald.ee/prindi.html?id=1921

Palju soola pärsib kerkimist? http://viru.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=11195&number=462

Tore emotsioonidega leivalugu blogist http://ruudolf.blogspot.com/2006_11_01_archive.htmlja veel http://thredahlia.blogspot.com/2006/04/leib.html

Ja ongi piimhappebakterid, kes kergitavad protsessi käigus tekkiva süsihappegaasiga http://et.wikipedia.org/wiki/Leib

Kõige tervislikum on ikka juuretisega tehtud nö hapendatud leib http://www.terviseleht.ee/200102/2_leib.php
ja teine osa artiklist
http://www.terviseleht.ee/200103/3_koduneleib.php

Hmm, Veski-Mati jahu polegi see kõikse parem, tea siis kus seda mahetoodangut normaalse hinnaga hankida? Samas see suurte kogemustega küpsetaja, kellelt juuretis pärineb, teeb ainult Veski-Mati jahust. http://www.greengate.ee/index.php?id1=25524

Inglisekeelne väääga põhjalik jutt ftp://rtfm.mit.edu/pub/usenet-by-group/news.answers/food/sourdough/starters

See koht mulle ei meeldinud, sest seal propageeriti pärmi kasutamist, mis aga pole õige ja originaalne leivataigna osa. Aga ilma juuretise olemasoluta alustades väga hea koht - õpetab selle ise tegemist (pikk protsess küll). http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=405

Presidendiproua variant http://www.postimees.ee/041004/lisad/kasu/146179.php

Kus nüüd päike särab alles

Ootasin tänast päeva pikisilmi. Lootus on selline, et järgmise 11 päeva jooksul pean vaid ühel tööle tulema. Mis tähendaks 10 päeva hommikust und. 10 päeva! Kõlab lihtsalt fantastiliselt.

Võimuvõitlus ja miljardid

Guardian on avaldanud põneva spekulatsiooni president Putini isiklikust varandusest, 40 miljardist dollarist, ja Kremlist varakult alanud klannidevahelisest võimuvõitlusest. Vastamisi olla kõva käega julgeolekuässad ja nn liberaalid. Viimastega olla liitunud ka mõned finantsoligarhid.
See artikkel paneb mõtlema poliitika põhimõttelisest korruptiivsest olemusest ning kahtlema, kas enda seostamine erakonnaga ikka oli kõige targem mõte. Olgu see Eesti või Venemaa - võim ja raha käivad ikka ühte jalga. Ei maksa end ilusatest sõnadest petta lasta.

Veel üks hall esmaspäev

Ööd häiris üks painav unenägu. Lõppes ta metsikust frustratsioonist ja väsimusest johtunud surmade lainega. Kord ärganud, tungis sama lugu uuesti mu unne. Seekord räägiti toimuvale põhjalik eellugu, kuid oli päris selge, et lõpp saab sama jube olema. Õnneks enne selleni jõudmist ärkasin taas.
Üldse on kehvavõitu unenägude aeg mul praegu. Ühel teisel ööl nägin pikalt meie mahajäetud Kivimäe kodu ja kellegi lumiseid matuseid sellega seoses.
Eelmine nädal algas veel helgelt Pöffile tagasi mõeldes, lõppes aga Liverpooli koleda kaotusega Inglise liigas. Samasuguse lootusetu kaotusega, nagu neil ikka aeg-ajalt tavaks. Mis võttis tuju ja ehk sokutas ka jubedad lood unne.
Paar õhtut järjest lausa sai teatris käidud. Linnateatris oli parem kui Draamas. Nagu ikka.
"Nõks" on mõnusalt nooruslik ja tempokas lugu - ehkki sisult vast paigutub sinna kuuekümnendate algusesse. Paar tõsiselt head osatäitmist: varem mulle mitte kusagil silma hakanud Tõnn Lamp hüperaktiivse noorukina ja vaevu äratuntav Alo Kõrve tõelise gigolona. Selline mõnusalt rulluv lavastus - ehk vaid esimene vaatus liiga pikk ja teine liiga lühikene.
Draama "Soome hobune" tõestab eelkõige, mis tasemel on ikka vana kooli lavakõne. Ita Everi jutt kostub kristallselgelt ka kolmandale rõdule, mõne tema noorema kolleegi oma kahjuks mitte. Etendus räägib äärekandi maaelu raskustest Euroopa Liidu rõhuvates tingimustes. Ajuti kaunis lõbus, aga mõnel hetkel käib kell maha ja siis jaksad ainult kiiret lõppu paluda. Ever on tüki staar, raskekaallaste nagu Klenskaja ja Kark toetatuna - seda triot tasub vaatama minna. Aga Draamateater ahistab mind oma soppide ja treppide ja lipsurahvaga. Ja see, et etenduse kõrval käib mingi firmapidu, pole ka ülemäära meeldiv. Aga eks teenima peab ka. Muidu - kolmandat rõdult vaatad lugu nagu ekraanilt, põrandakohtadele sealt pilku heitma ei pääse.
See hall esmaspäev pidavat jälle teatriga lõppema. Vist läheb liiale juba.

Tüdind, väsind

Vaatan õudusega, et alles on 12. detsember. Tunne ometi selline, et viimane aeg aasta lõppenuks kuulutada. Kange tahtmine peal paariks nädalaks oma urgu pugeda ja sealt nina mitte välja pista.
Aga muidugi on see võimatu. Homme pean näiteks ühele koosolekule minema. Mulle pole ealeski koosolekud meeldinud. Tavaliselt oodatakse, et pead midagi ütlema. Aga mulle üldse ei meeldi poolvõõraste inimeste seas midagi öelda. Ja eriti hull on siis kui juba ette on oodata vaenulikku õhkkonda ning urgitsemist. Joosta tahaks. Kaugele.

Pöffikillud

PÖFF on sel aastal vaid fragmendid millestki lõputult toredast. Aega ja jõudu süveneda on iga aastaga vähem. Just sellel detsembrialguse läbimärjal nädalal olen selle üle eriti nukker. Võib-olla tuleb veel aasta, mil terve nädala filmidele pühendada saan. Rõõmu teeks küll.
Aga fragmendid rõõmustavad samuti. Täna näiteks sattusin nägema Kurdistani filmi "Surmast suurem". Tähelepanuväärne linateos mitmeski mõttes. Vändatud on ta sõjajärgsetes kitsastes ja ebakindlates oludes. Ning tehtud ametlikult tunnustamata riigis, mis tegelikult siiski juba 16 aastat eksisteerib - Iraagi Kurdistanis.
Saddami võimult kõrvaldamise päeval jälgime kahe Kurdi vabadusvõitleja sihitut autosõitu mööda sõjahirmus riiki. Kuhu iganes nad teel on, kohale nad kuidagi ei jõua. Mehed korjavad hoopis ühelt tänavanurgalt üles väikese nutva poisi, kes ütleb oma nimeks Saddam. Kurdide vihavaenlaste sunnide soost laps, kes kannab kukutatud diktaatori nime. Suhtumine poissi paneb mehed omavahel võitlema ja viib neid tahtmatult mitmetesse seiklustesse. Lõpuks võidavad ikkagi headus ja hoolivus.
Ühel teisel õhtul valisin inglaste filmi "Londonist Brightonisse". See jõhkravõitu draama Londoni põhjakihi elust polnud ehk eriti suurepärane. Aga oma elamuse ta andis. Võib-olla õpetades, et ükski olukord pole päris lootusetu. Ning ikka tasub võidelda - kuni natukenegi jõudu.
India film "Külmutatud" oli mustvalge mägedelugu. Maaliline ja mõtisklev. Režissöör andis pärast filmi vaatamist teada, et nii tema kui suurem osa meeskonnast väntasid jäistes oludes oma elu esimese linateose. Aru sellest küll ei saanud. Pigem ütleksin, et sellest loost paistis omajagu elukogemust. Muidugi oli seegi film nukker. Elada nii nagu alati pole isegi kõrgel mägedes enam võimalik. Vanal mehel on miljon näoilmet - enamik neist väljendamas tohutut kurnatust ja jõuetust ülekohtuse maailma ees. Mehe noor tütar on imekena, uudishimulik, kärsitu. Ta ei tea veel, milliseid raskusi teele veeretatakse.
Ja veel olen jõudnud näha tshehhide "Tühje pudeleid". Kütkestav jutustus mehest, kes lahkub õpetajaametist, kuid kodus naise kõrval seebikaid vaadata ei malda. Kuuekümneviiesena jalgrattakullerina kaua vastu ei pea, aga taara vastuvõtjana võib küll töötada. Ropp ja kole töö, mida Eestis keegi ei hinda. Praha ostukeskuses tähendab see vaimustava suhtlemisoskusega vanamehenässile peaaegu jumalikku võimalust päevi õhtusse saata. Kõrvalt abikaasa poolt maha jäetud tütrele uut peigmeest otsides ning oma naisega igapäevast vägikaigast vedades.
Olen juhuslikult sattunud päris mitmele seansile, kus filmi lavastaja ise kohal on olnud. Jan Sverak pajatas meile, et selle filmi stsenarist ja peaosatäitja oli tema lihane isa. Ning isa ja poja koostöö sisaldas muidugi paljusid põnevaid üksikasju.
Vist jõudsingi selle nädala senised elamused ära jutustada. Ehk tuleb homme-ülehomme lisa. Väga erinevad filmid, aga igaüks omamoodi põnev. Vaimustav asi see PÖFF.
Alison Krauss samuti vaimustab plaadimasinas. I hear music, laulab ta mulle just parajasti. Ometi on ta käes - nädalavahetus.

Kergendus

Uus Kortsleht on lõpuks ilmunud.
See number tuli raskemalt kui ükski varasem. Eks seda näitab ka esikaanel olev kiri november 2007 - lehel, mille ilmaletulek sügavale jõulukuusse nihkus. Muret oli niisiis küllaga. Minul eriti, keda selle numbri puhul uhkelt tegevtoimetajaks tituleeriti. Kuigi minu panus kindlasti kõige olulisem polnud.
Olen tulemusega üpris rahul ja enda üle veidi uhke ka. Kehva suhtleja ja konfliktse inimesena olen väheste oluliste asjade juures saanud olla. Iga päev suurendab minus kurbust selle tee üle, millele ametlik erakond suundub. Ja ikkagi - nii mõnus on tunda rõõmu oma väikese panuse üle, olgu see kuitahes ametlikult tunnustamata. Saan nüüd vähemalt aru kui olulised on sõbrad. Ja mida kõike on võimalik korda saata kui inimesed üksteist usaldavad.

Mõned sõnad öhe

Tahaks vaikust ja rahu. Isegi filmilinal. Selles mõttes oli prantslaste ja belglaste "Lady Chatterley" igati asjakohane pühapäevane ajaviide. Imeliselt võluvat Marina Handsi jaksaksin kauemgi kui kaks ja pool tundi vaadata. Kevadist, suvist ja sügisest Inglise metsa samuti. Detailitäpsus ja õrnus iseloomustavad seda erakordset linateost. Isegi erootika on õrnalt hooliv.

Pikk pime õhtu

Tulin Pöffilt, jalad maad katvast lödist märjad, tegin endale kiirnuudleid, panin John Fogerty plaadimasinasse. Kiisupoiss kõrval diivanil on nurrumootori sisse lültanud.

The river is waiting
come rise up

A new day is dawning
come rise up

We be sailin' at first light
come gather

Set our course for the crossing
together

Polnud suurem asi päev, aga musa parandab kõik haavad.