Veel üks hall esmaspäev

Ööd häiris üks painav unenägu. Lõppes ta metsikust frustratsioonist ja väsimusest johtunud surmade lainega. Kord ärganud, tungis sama lugu uuesti mu unne. Seekord räägiti toimuvale põhjalik eellugu, kuid oli päris selge, et lõpp saab sama jube olema. Õnneks enne selleni jõudmist ärkasin taas.
Üldse on kehvavõitu unenägude aeg mul praegu. Ühel teisel ööl nägin pikalt meie mahajäetud Kivimäe kodu ja kellegi lumiseid matuseid sellega seoses.
Eelmine nädal algas veel helgelt Pöffile tagasi mõeldes, lõppes aga Liverpooli koleda kaotusega Inglise liigas. Samasuguse lootusetu kaotusega, nagu neil ikka aeg-ajalt tavaks. Mis võttis tuju ja ehk sokutas ka jubedad lood unne.
Paar õhtut järjest lausa sai teatris käidud. Linnateatris oli parem kui Draamas. Nagu ikka.
"Nõks" on mõnusalt nooruslik ja tempokas lugu - ehkki sisult vast paigutub sinna kuuekümnendate algusesse. Paar tõsiselt head osatäitmist: varem mulle mitte kusagil silma hakanud Tõnn Lamp hüperaktiivse noorukina ja vaevu äratuntav Alo Kõrve tõelise gigolona. Selline mõnusalt rulluv lavastus - ehk vaid esimene vaatus liiga pikk ja teine liiga lühikene.
Draama "Soome hobune" tõestab eelkõige, mis tasemel on ikka vana kooli lavakõne. Ita Everi jutt kostub kristallselgelt ka kolmandale rõdule, mõne tema noorema kolleegi oma kahjuks mitte. Etendus räägib äärekandi maaelu raskustest Euroopa Liidu rõhuvates tingimustes. Ajuti kaunis lõbus, aga mõnel hetkel käib kell maha ja siis jaksad ainult kiiret lõppu paluda. Ever on tüki staar, raskekaallaste nagu Klenskaja ja Kark toetatuna - seda triot tasub vaatama minna. Aga Draamateater ahistab mind oma soppide ja treppide ja lipsurahvaga. Ja see, et etenduse kõrval käib mingi firmapidu, pole ka ülemäära meeldiv. Aga eks teenima peab ka. Muidu - kolmandat rõdult vaatad lugu nagu ekraanilt, põrandakohtadele sealt pilku heitma ei pääse.
See hall esmaspäev pidavat jälle teatriga lõppema. Vist läheb liiale juba.