Pöffikillud

PÖFF on sel aastal vaid fragmendid millestki lõputult toredast. Aega ja jõudu süveneda on iga aastaga vähem. Just sellel detsembrialguse läbimärjal nädalal olen selle üle eriti nukker. Võib-olla tuleb veel aasta, mil terve nädala filmidele pühendada saan. Rõõmu teeks küll.
Aga fragmendid rõõmustavad samuti. Täna näiteks sattusin nägema Kurdistani filmi "Surmast suurem". Tähelepanuväärne linateos mitmeski mõttes. Vändatud on ta sõjajärgsetes kitsastes ja ebakindlates oludes. Ning tehtud ametlikult tunnustamata riigis, mis tegelikult siiski juba 16 aastat eksisteerib - Iraagi Kurdistanis.
Saddami võimult kõrvaldamise päeval jälgime kahe Kurdi vabadusvõitleja sihitut autosõitu mööda sõjahirmus riiki. Kuhu iganes nad teel on, kohale nad kuidagi ei jõua. Mehed korjavad hoopis ühelt tänavanurgalt üles väikese nutva poisi, kes ütleb oma nimeks Saddam. Kurdide vihavaenlaste sunnide soost laps, kes kannab kukutatud diktaatori nime. Suhtumine poissi paneb mehed omavahel võitlema ja viib neid tahtmatult mitmetesse seiklustesse. Lõpuks võidavad ikkagi headus ja hoolivus.
Ühel teisel õhtul valisin inglaste filmi "Londonist Brightonisse". See jõhkravõitu draama Londoni põhjakihi elust polnud ehk eriti suurepärane. Aga oma elamuse ta andis. Võib-olla õpetades, et ükski olukord pole päris lootusetu. Ning ikka tasub võidelda - kuni natukenegi jõudu.
India film "Külmutatud" oli mustvalge mägedelugu. Maaliline ja mõtisklev. Režissöör andis pärast filmi vaatamist teada, et nii tema kui suurem osa meeskonnast väntasid jäistes oludes oma elu esimese linateose. Aru sellest küll ei saanud. Pigem ütleksin, et sellest loost paistis omajagu elukogemust. Muidugi oli seegi film nukker. Elada nii nagu alati pole isegi kõrgel mägedes enam võimalik. Vanal mehel on miljon näoilmet - enamik neist väljendamas tohutut kurnatust ja jõuetust ülekohtuse maailma ees. Mehe noor tütar on imekena, uudishimulik, kärsitu. Ta ei tea veel, milliseid raskusi teele veeretatakse.
Ja veel olen jõudnud näha tshehhide "Tühje pudeleid". Kütkestav jutustus mehest, kes lahkub õpetajaametist, kuid kodus naise kõrval seebikaid vaadata ei malda. Kuuekümneviiesena jalgrattakullerina kaua vastu ei pea, aga taara vastuvõtjana võib küll töötada. Ropp ja kole töö, mida Eestis keegi ei hinda. Praha ostukeskuses tähendab see vaimustava suhtlemisoskusega vanamehenässile peaaegu jumalikku võimalust päevi õhtusse saata. Kõrvalt abikaasa poolt maha jäetud tütrele uut peigmeest otsides ning oma naisega igapäevast vägikaigast vedades.
Olen juhuslikult sattunud päris mitmele seansile, kus filmi lavastaja ise kohal on olnud. Jan Sverak pajatas meile, et selle filmi stsenarist ja peaosatäitja oli tema lihane isa. Ning isa ja poja koostöö sisaldas muidugi paljusid põnevaid üksikasju.
Vist jõudsingi selle nädala senised elamused ära jutustada. Ehk tuleb homme-ülehomme lisa. Väga erinevad filmid, aga igaüks omamoodi põnev. Vaimustav asi see PÖFF.
Alison Krauss samuti vaimustab plaadimasinas. I hear music, laulab ta mulle just parajasti. Ometi on ta käes - nädalavahetus.