Vaatan õudusega, et alles on 12. detsember. Tunne ometi selline, et viimane aeg aasta lõppenuks kuulutada. Kange tahtmine peal paariks nädalaks oma urgu pugeda ja sealt nina mitte välja pista.
Aga muidugi on see võimatu. Homme pean näiteks ühele koosolekule minema. Mulle pole ealeski koosolekud meeldinud. Tavaliselt oodatakse, et pead midagi ütlema. Aga mulle üldse ei meeldi poolvõõraste inimeste seas midagi öelda. Ja eriti hull on siis kui juba ette on oodata vaenulikku õhkkonda ning urgitsemist. Joosta tahaks. Kaugele.
Postitused
Tahan dopamiini!
-
Järgnev ilmselt ei ole väga üllatav avastus kellelegi, kes on seda
võrgupäevikut kaua aega mõttega lugenud.
Kuna mina olen seda põhiliselt kirjutanud ja j...
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar