Milliste sõnadega teda iseloomustada? Must laavakivi, lumivalged majad, rohekassinine ookean, tuul ja päike, Cesar Manrique.
Elasime mõnusa suvise nädala turismikeskuse Puerto del Carmeni nurgakeses nimega Matagorda.
Oma väikeses bungalos palmide vahel, kiviviske kaugusel merest. Pensionäride ülirahulikus piirkonnas. Hädapärased poed, igati korralikud söögikohad ning korralik autorent vaid mõne sammu kaugusel. Ning muidugi tohutute mõõtmetega, aga sel aastaajal tühjavõitu liivarand. Liiv pärinevat Sahara kõrbest.
Puerto del Carmeni keskus asub meie bungalost tõeliselt kaugel. Annab mööda rannateed vantsida. Teeme päris mitmel õhtul proovi, aga ei jõua eriti kusagile. Lõpuks näemegi Puerto del Carmeni kesklinna vaid bussiaknast. Ei paista väga suur kaotus olevat.
Paar reisi tegime koos soome turistidega. Teguise linnas, endises Lanzarote pealinnas, on pühapäeviti laadapäev. See tähendab, et sinna koonduvad absoluutselt kõik väikesel saarel olemasolevad turismibussid. Ning kenad valged inimesed muudkui voorivad tänavaid ja platse mööda. Ning ostavad ilmselgelt liiga kallilt ilmselgelt mõttetut träni. Linnakese vaatamisväärsused on sel päeval ettenägelikult suletud. Kuigi üht-teist seal vaadata oleks küll.
Kui turistid on raha kiirmarsil ära kulutanud, viivad bussid nad näitleja Omar Sharifi endist suvilat vaatama.
Koos Lagomariga tuleb esimest korda mängu skulptor ja visionäär Cesar Manrique, kes paistab olema kõige olulise autor, mis saarele viimasel mõnekümnel aastal kerkinud. Muidugi disainis ta ka selle omapärase mäekülje sisse ehitatud suvila. Küll on seal palju treppe ja käike ja uuristusi. Lähemaks uurimiseks pole muidugi ei aega ega ruumi. Ringkäigu teinud, puhkame basseini kõrval jalgu ja jälgima kohaliku prominendi, kolmejalgse koera, tegemisi.
Omar Sharif suvilas enam ei ela. Teda olla aastaid tagasi ühes bridžimängus õnn jätnud ning koos õnnega läks uuele omanikule see tore elukoht. Nüüd peetakse seal tavalist turismiasutust ja rahvas muudkui voorib läbi.
Teine grupireis toimus kõrvalasuvale Fuerteventura saarele. Päev, millest lootsime reisi kõrghetke, valmistas korraliku pettumuse. Laeval tegid giidid neljas keeles korraliku näitemängu, mille peamiseks sisuks oli lõputu kordamine, millistest poodidest just täpselt allahindlust saab.
Carralejo linnas saime aru, miks. Seal peale poodide ja söögikohtade muud polnudki. Võiksime küll väita, et selles linnas veedetud tundidest on selle reisi puhul kõige rohkem kahju. Sest need olid tühjad tunnid.
Korraks viis buss meid siiski läheduses asuvatele liivadüünidele, mis oli tõepoolest mõjus vaatepilt. Vähemalt inimesele, kes tõelises kõrbes käinud ei ole. Aga düünidel anti pool tundi ja siis kiiresti bussi ja sööma. Tõeline elamus jäi saamata.
Fuerteventura reisi tipphetkeks kujunes hoopis tagasisõit. Ookean otsustas veidi oma jõudu näidata ning tekitas õige tubli laine, mis laeva üles-alla kõikuma pani. Võiks ehk öelda, et vähemalt pooltel turistidel hakkas selle pooleteise tunni ajal halb. Meie istusime vähemalt hea koha peal. Märjaks ei saanud, ustest tuli õhku ja oksehais meieni ei ulatanud. Pidasime vapralt vastu. Ja kui lõpuks tasuta sangriat pakuti, olime esimesed, kes sellest osa said. (Teised lihtsalt ei jaksanud end letini võidelda üle tugevalt kõikuva katamaraani vahekäikude.) Imehea tundus.
Pärast õhtul ostsime kohalikust Sparist suure sangriapudeli hinnaga 1.70 ja tegime talle neljakesi tuule alla. Nämm.
Ühe päeva sisustasime käiguga kohalikus loomaatraktsioonis nimega Rancho Texas Park.
Metsikute jõupingutustega on keset Puerto del Carmeni ümbruse musta kõrbe tekitatud tore roheline oaas, kus peredel mõnus päeva veeta. Kõikvõimalikud loomad alates kitsedest ja lõpetades valge tiigriga elavad seal päris hästi. Ruumi paistab neil seal olevat.
Peale juba Tenerifel nähtud atraktsioonide nagu matemaatikutest papagoid ja tantsivad merelõvid näidatakse Lanzarotel kotkaste ja kullide etendust.
Pannakse sind istuma ja lastakse suurtel lendavatel kiskjatel üle su pea lennata. Nii lähedalt, et võiksid lausa puudutada. Mida küll ei soovita. Isegi püstitõusmine võib lõppeda... kui mitte linnu rünnakuga, siis vähemalt publiku hulgast eemaldamisega küll.
Autoks sai meil kolmeks päevaks tore Volvo, mille numbrimärgi FCH järgi Fuksiaks ristisime. Tegelikult poleks me nii kallist automaatkäigukastiga mudelit omale lubada saanud, aga rendifirmal polnud parajasti muud pakkuda. Nii saime veel tublisti allahindlust ka, korralikule masinale lisaks.
Kolme päevaga jõuab Lanzarote küllalt põhjalikult läbi uurida.
Timanfaya rahvuspark on ehk kõige mõjusam elamus, nii et sellest tasub alustada. Eriti vapustav on esmamulje. Keerad kiirteelt ära ja sinu ees on peenike asfaldiriba, mõlemal pool kõrval aga lõputult musta laavakivi. Justkui väga halvasti küntud kivipõld ja seda kilomeetrite ulatuses. Seda, millises valguses see laavakivi päikese käes sillerdab, on võimatu kirjeldada. Taamal tõusevad mõlemal pool sinise taeva poole vulkaanikraatrid.
Vulkaanide vahele pääseb ainult bussiga. Ümberlaadimispunktis demonstreeritakse seda kui kuum on siin isegi maapinna vahetus läheduses. Põletavalt kuum.
Edasi saadeti meid bussiga laavakiviväljade vahele. Imekitsas asfalttee on sinna süsimusta reaalsusse sisse uuristatud ja kõrgemale tõustes on otse bussiakna all kuristik. Aeg-ajalt tehakse pildistamispausi, kuid bussiaknast sa hetkeemotsiooni ei taba. See emotsioon – kui teda nüüd tagantjärele kirjeldada püüda, oli umbes selline: veidi õõva, veidi lootusetust, veidi üllatust, veidi hämmeldust selle uskumatu valguse üle, mis päikesesäras mustal maapinnal sädeles.
Pärast käis Jutik veel kaameliga sõitmas. Kaamelid on Lanzarotel juba ammusest ajast olulist rolli mänginud. Täna sõidutavad nad vaid turiste, kuid veel mõnekümne aasta eest kasutati neid rasketel maatöödel üpris edukalt.
Massiturism tegi sellele täieliku lõpu. Nüüd roostetavad põllumajandusriistad muuseumis ja keegi isegi ei mäleta enam, kuidas neid vaid üks inimpõlv tagasi kasutati.
Kindlasti tasub Timanfayast lõunapoole sõita. Esimest ja vist ainsat korda terve saarel oleku ajal eksisime ühte küla läbides seal ära. Aga lõpuks jõudsime ikka oma sihtpunkti. Kõrgel mäejalamil asuvasse Femesi külla, kust avaneb vapustav vaade alla orgu. Ja nagu ikka Lanzarote vaadetega: taamal on alati paistmas ookean. Seal terrassirestoranis sõime nende päevade kõige kallima eine. Eine, mille eest ma alles aprillis krediitkaardiga maksma pean.
Arvet me ei saanud maksmisel, nii et naised pidid seda veel auto juurest tagasi küsima minema – kuidas me muidu arve oleksime ära jaotanud omavahel? Arvet uurides tuli aga välja, et meile oli üks magustoit sinna lisatud – selle eest nõudsime raha tagasi! Võidukalt.
Läänerannik on eriti mõjus. Autotee läheb otse ookeani äärt pidi ja sellelt avaneb vapustav vaatepilt kaljudele, mida vesi halastamatult peksab ja voolib. See on endiselt laavakivimaa. Midagi seal ei kasva ja kui loojuv päike viskab oma kiired sinisele merele ning süsimustale maale, siis seda tasub vaatama minna. Unustamatud hetked.
Tee lõpeb El Golfo nimelise küla juures. Meri on uuristanud seal kaljusse suurema augu. Jätnud endast järgi imekauni musta liivaga ranna ning vetikate poolt sügavroheliseks värvitud veega lombikese.
Sellel nurgakesel on omaette aura. Käisime seal koguni kaks korda ja eriti viimasel õhtul jäi ta erilisena meelde. Tekkis tunne, et elada ja midagi sellist näha on ikkagi väärtus omaette. Ja hallil argipäeval kaduma kippuv elujõud tuli hetkeks tagasi.
Pikale mustale mererannale oli laine heitnud igasugu erinevaid karpe. Enamasti küll vaid tükikesi, mille järgi võis vaid aimata, milline see siis oli kui seal keegi veel sees elas.
Põhja-Lanzarote väärib samuti nägemist. Seal pole maa nii must, kasvatatakse viinamarju, kaktuseid, mere ääres on tohutud alad täis roheliste põõsaste puhmaid. La Verde koopad on omaette vaatamisväärsus. Ega mina pole ju sellistes suurtes koobastes kunagi käinud. Sellepärast oli ka nii uus ja fantastiline. Seal maa all on mitu suurt ruumi, kuhu korralik turismigrupp rahulikult ära mahub. Peetakse 50 meetri sügavuses maa all isegi kontserte.
Postitused
