Päris ajakirjandusest

Reisilt tulles on mul tavaks lennujaamast värske Guardian osta. Ja siis seda lennukilt lennukile kulgedes põhjalikult tudeerida. Või Observerit - kui just pühapäev juhtub olema.
Laupäeval Alicantest naastes talitasin tuttaval moel. Ning hämmastas mind taas see, et kusagil on olemas päris ajakirjandus. Guardiani ju netist mingil määral loen pea iga päev, aga paberist lehenumber ette võtta on hoopis teine elamus.
Mis siis on Guardianis teisiti võrreldes Eesti lehtedega? Kõigepealt see, et pea iga lugu - kuitahes lühike - pakub mõtlemisainet ja uut infot. Näiteks enamasti küllalt lühikesed raamatuarvustused "Review" sektsioonis - need on kirjutatud nii, et ka raamatut lugemata ja teemast suuremat teadmata õpid midagi uut. Raamatuarvustus ei ole kellelegi äigamine või siis kirjaniku taevani ülistamine, pigem on see mõtisklus mõnel raamatuga seotud teemal.
Guardiani sisu on mõtlik, hooliv, armastusväärne. Ja mitte sensatsioonihõnguline. Vaid mõnel üksikul juhul vihaselt salvav. Laupäevases numbris näiteks juhtkirja suhtumises Sarah Palinisse kui võimaliku tulevase USA presidenti (see kõlab ju lausa hirmuäratavalt) või kuri pilguheit Damien Hirstile: rahamaias ja tühine skandaalikunstnik.
Guardiani vihane kriitika on alati põhjendatud. Iialgi ei laskuta Eestis tavapärasesse soigumisse või muudeta ajakirjandust seebiks. Oleks see vaid võimalik, et leiaks igal hommikul postkastist värske Guardiani...