Palanga laulud

Enne Palangasse sõitu koostasin ITunesis playlisti lauludest, mida mäletan meie kunagistelt perekondlikelt Leedu reisidelt. See oli aeg kui reisimuusika tuli suurtelt makilintidelt ja vinüülplaneetidelt kassettidele ümber lindistada. Ja siis kassetimakk kuidagi ülerahvastatud ja kotte täis topitud Punasesse Elevanti paigutada. Et läbi kole kõva automüra midagi kuulda oleks tuli makivolüüm sõidu ajal põhja keerata. Siis ikka kuulis. Ka tagapingil istudes. Eurythmicsit, Human League'i, Queeni, Dave Edmundist ja lõputul hulgal muud toredat ajastu poppi ja rokki.
87 kunagi neilt reisidelt tuttavat laulu paigutasin ma sinna playlisti. Koostamine oli tõeliselt lõbus tegevus. Paljusid lugusid polnud ma ju paarkümmend aastat või kauemgi kuulnud. Kokku sai kaugelt üle kuue tunni mälestusi kadunud ajast. Tallinnas sai The Firmiga peale hakatud ja alles peale Shauliaid said Status Quo "Rolling Home'iga" laulud otsa.
Tänast peamist uudist seedinuna imestan isegi, et ühtegi Michael Jacksoni laulu ses nimekirjas polnud. Ma ei tulnud isegi tema peale. Mis sest, et Jacksoni "Thrilleri" hitid kahtlemata vanasti automakis mängisid. Billie Jean ja Beat It päris kindlasti kohe. Aga Michael ju ei kadunud vahepeal kusagile. Ta oli kõik need vahepealsed aastad ikka raadios ja telekas, uudistes oma veidrustega. Püüdsin oma playlisti veidi harvem ette tulevat kraami kanda.
Ja täna äkki siis noorukest Jacksonit polegi enam. Veider. Michael jõudis 50 saada, mina olen veel 35. Ja aeg ei peatu. Ei ei.

Labast päeva!

Jaaniaegsed soojad päevad Palangas olid imemõnusad. Jalutad mööda pikka muuli, kõrvus Leedu pühapäevakalurite mõtted: Hitler oli narkomaan, Kennedy oli narkomaan, mis seal vahet on? Nad püüavad seal muuseas tuulehauge. Või siis ostad 69 sendiga terve suure saia, lähed mõisaparki ja söödad kümnetele partidele, kes lähemalt ja kaugemalt kohale liuglevad. Sai on viie minutiga mutiauku kadunud. Nii kiiresti, et aeglase mõtlemisega luigepaar jääb hoopis ilma.
Ikka oli palju arutamist, kuidas asjad vanasti olid. Kus ikkagi sai kaugekõnesid võetud? Kus asus muusikakassete müünud putka? Kuhu on kadunud turul olnud veesilm, kus maasikad puhtaks annaks küürida?
Basanaviciuse baarid, trahtrid, kohvikud ja stiikhausid saab kahe päevaga põhjalikult läbi käidud. Milline Leedu õlu on kõige parem? Vastus: Kirde-Leedu väikeses Utena linnas toodetav Utenos. Mahe ja mõnusa järelmaitsega. Palju ei jää alla Klaipeda Svyturys - loomulikult kohalik valitsev bränd. Klaipedasse ei ole ju rohkem kui 20 kilomeetrit. Sellise paremat sorti eestimaise vääriline. Panevežyse Kalnapilis on pigem kehvem eestimaine. Ja Vene päritolu Baltika on päris väärtusetu.
Eraldi äramärkimist väärib Vilkmergesi kali. Nagu lapsepõlves suurest kaljavaadist -ausõna!
Põhiosa ajast veedamegi justkui kohustuslikult Basanaviciusel. Kõik kes on kõik Palangas liiguvad seal. Muuhulgas ka arvukad eestlased. Ühel õhtul satume ühe valjuhäälse noortekamba kõrvallauda. Pool tundi hiljem avastame sama seltskonna holandlaste väikesest lõbustuspargist. Kaks noormeest lasevad ennast 70 meetri kõrgusele lennutada, tüdruksõbrad pealt vaatamas.
Jaaniõhtu ei möödugi Palangaski päris märkamatult. Suurt pidu seal riigis nähtavasti ei peeta, aga jaanituli läidetakse mererannas siiski. Rahvale imetlemiseks ja pildistamiseks.
Ja miks labast päeva? Sest seda Palangas pidevalt ju kuuleb: labas ritas, laba diena, labas vakaras. Linna kõige huvitavama majagi varjab hiiglaslik mobiilifirma reklaam. Firma nimi? Labas. Hea.
Muu oluline Palanga kohta sai juba eelmisel aastal kirja pandud.
Pildialbumist ka midagi:

Kilomeetreid mõõtes

Ilmselt on praeguses meelteseisundis targem viimase nädala sündmused ühte posti mahutada. Mõni mõtegi saab jäädvustatud.
Kõige tähtsamast alustades on meil kodus parajasti külaline.

Sally on tänava kasvandik, haige jalaga, inimest metsikult pelgav väike olevus. Vaatab sind nurga tagant tohutu uudishimuga, aga kui sammu lähemale astud, põgeneb meeleheites. Oleme ikka igat moodi proovinud temaga kontakti saada, aga ei taha õnnestuda. Pätrik-kõutsil läheb see palju libedamalt. Tõenäoliselt möllavad nad praegugi kahekesi mööda tube ringi nii et vaibad kahes lehes ja lillepotid kildudeks.
Aga ega seal kodus palju pole saanud neid kahte jälgida. Käsmus näiteks esines meile Marko Matvere. Laulis kirglikult merelaule ja jutustas purjelaevanduse ajaloost vahvaid detaile. Ega see madruse elu meelakkumine polnud. Nälg, külm, rõhumine, üksindus. Aga mehed läksid ikka merele. Ettevalmistus jäi meil selle kontserdi jaoks veidi nõrgaks. Ei kujutanud ette, et palja maa peal peab kükitama ja ei aimanud juunikuus nõnda külma õhtut. Aga ega siis kanged jalad veel maailma lõpp pole.
Laupäeval toimus muidu täiesti tühjas TTÜ energeetikamajas roheliste volikogu. Asjaliku jutu kõrval mindi närvi, karjuti, seletati ja jahuti. Nagu ikka. Ja pooled vajalikud asjad jäid tavapäraselt ajapuuduses tegemata. Rohelised seisavad teelahkmel. Ühed ütlevad, et vähemusvalitsus on meile kätte mänginud erakordse võimaluse midagi oma programmist ka ellu viia. Teised väidavad vastu, et oleme vereimejatega ühes paadis ja kaotame paremerakondi toetades oma viimased poolehoidjad.
Eks ma nende viimastega kipun pigem sama meelt olema. Rohelisi ei loonud me omal ajal ometi nende nõmedate Riigikogu poliitiliste mängude pärast. Võiksime ikka pea püsti hoida ja vaikselt oma rida ajada. Muidugi - ega keegi ju ei kuulaks. Aga vähemalt omal säiliks kübeke uhkust.
Pühapäeval kihutasime Pärnu. Suvitamine on imepärane kui sooja 10 kraadi, tormituul ja paduvihm. Lohesurfarite jaoks lausa jumalik. Nõnda nad seal lausa lendasid kõrgete laienete kohal. Ülejäänud turistid sulgusid targu veekeskuste kaitsvate müüride vahele. Aga ega pole põhjust ilma pärast kurta. Marta ja Maria jälgimine oli minu jaoks üks viimase aja põnevamaid tegevusi.
Eile kiskus juhtumisi õhtul päris ilusaks. Mis oli igati meeldiv, sest Wargamäe Wabariik vajas Tammsaare mail nii päikest kui pikka õhtuvalgust. Tükk on nauditav. Teater ei lähe selles suurejoonelisuses õnneks kaotsi. Neil ju seal tohutu heinamaa kasutada. On kus joosta ja kus ratsutada. Hobused pauku ei karda, inimesed langevad küll nagu niidetult. Noored Ursula Ratasepp ja Ketter Habakukk saavad lipata nagu jaksavad. Ja Tõnu Kark ja Feliks Kark saavad kordki laval kokku. Andres ja Pearu.
Koduteel võib iga natukese aja järel näha segaduses Tallinna härrasrahvast. Kuhu siit küll keerama peaks? Vargamäele sirget neljarealist maanteed ei lähe.
Ja Mufti on kohe meie oma. Väärt uudis niru raportit lõpetama.

Tsirkust mitte valimisi

Ei tahakski eilsest õudusest pikemalt kirjutada. Tuletan ainult enda tarvis meelde, et suletud nimekirjade algseks eesmärgiks oli edendada maailmavaatelist poliitilist debatti. Et valitaks maailmavaadet, mitte nägu.
Eilne näitas, et seda eestlane ei soovi. Ta tahab tsirkust mitte valimisi. Maailmavaatelised debatid võib nüüd unustada, pilvelõhkujakõrgused Edgar ja Andrus on peagi tagasi. Koos lubadustega a la kui valid mind, siis 1000 krooni näkku garanteeritud. Ainult nii on meil võimalik.

Millise lipu all kõnnib messias?

Neil sinimustvalge paatosliku austamise päevadel kirjeldab Hajameelne olukorda päris mõistlikult.
Pani mind kujutlema, kes ometi võiks vaese Eestimaa päästa.
Sest töötajaskonna punalippude alla koondumine ei tundu eriti usutav. Ehkki rõõmuga näeksin, et inimesed lõpuks silmad lahti teeksid. Aga sotside ja roheliste sarnased armetud tegelased sellega hakkama ei saa. Nad ei saa rahvast kaasa. Tarvis oleks populisti. Kaunimat kui Edgar. Eesti meest. Sõnumit, mis ühendab veendunud isamaalisuse, eliidivastasuse ja lihtsast inimesest hoolimise.
Milline peaks olema see tõelise eestlase messias? Tubli perekonnapea, raudselt meessoost. Seda kindlasti. Raha peab omajagu olema, see on selge. Näljarotid pole usaldusväärsed. Eurovastane iseenesestmõista. Aga venelaste suhtes üpris mõistev. Mitte nüüd ka üleliia nagu Edgar. Arusaav, kokkuleppiv, aga ei mingeid kompromisse. Protektsionistlik, veidi vasakpoolne retoorika, aga ei mingeid punalippe. Kaugel sellest. Ikka rahvust austav, kodune, hooliv. Tõsine Maa Isa. Kindlasti mitte kunagi olnud seotud ühegi riigivalitsemises osalenud erakonnaga. Poliitikast kõrvalseisja peab ta olema. Avaliku sektori kulutused poole võrra vähemaks. Kolmveerandi võrra. Vähemalt. Ja tulevikus: ei mingit poliitikat enam, ainult teod. Tööd ja teod.
Sellise mehe taha võiksid lihtsad eestlaste massid koonduda. Muidugi selguks pärast valimisi kurb tõsiasi, et messiase uudne poliitiline sõnum osutus pelgaks blufiks. Kõik läheks edasi vanamoodi. Või siis osutuks hooliv Isa raudse rusikaga meheks. Aga ega siis polekski enam vahet. Rahvas tahab muutust (valida).
Vali üksikkandidaat! Näitame neile raiskadele. Tarand pole veel midagi, ta alles sillutab teed Tõelisele Mehele.

Lohutav vihm

Hommikul ajasin veel ilma varjuta läbi, aga lõunale minnes paistis võimatu. Vihmaga on linn alati vaiksem. Valgusfoor tilgub roheliseks minekut oodates. Üksik postkaardimüüja Neistitorni juures heidab möödajalutajale kelmika pilgu. Vanalinnapäevadeks ülespandud telgikesse Oleviste kiriku juures on noored müüjad väikese pesa teinud. Naeravad ja lustivad seal omaette. Sihikindla sammuga noorikud, vihmavarjude all kägarasse tõmbunud, kiirustavad järjekordse kohtumise poole. IRL-i majakese ees seisab keegi parempoolse europarlamendigrupi logoga vihmavarju all ja pahvib suitsu.
Keegi ei tantsi, keegi ei laula, keegi isegi ei vaata õitsevaid lilli.

Muuseas: äsja kirjutasin siin piraatraadiojaamadest. The Move'i "Flowers In The Rain" oli laul, millega endine Radio Caroline'i DJ Tony Blackburn avas 30. septembril 1967 BBC Raadio 1.


Ja klassikast rääkides:

Pilk maale

Imekaunid pilgud satelliidilt maale.

Kadedus

Ma olen viimasel ajal kade.
Eile jälgisin Tartu Rattaralli vapraid läbijaid ja mõtlesin endamisi, et mis küll sunnib inimest kuuma ilmaga sihukest kannatuste teekonda ette võtma. Tegelikult oleksin ise tahtnud säärases füüsilises ja vaimses seisundis olla, et seal pedaalida. Tunda eneseuhkust ja lähedaste austust.
Kuulsin, et Savisaar esines teatrifestivali avamisel poliitilise avaldusega. Ja mõtlesin, kuidas nüüd ka vanalinnapäevad on valimisvõitluse osaks muudetud. Rohelisi ei kutsuta "rohelise Tallinna" konverentsile, mööda linna kihutavad Edgari-noored ringi, lipud lehvimas. Tegelikult tahaksin ise seltskonda kuuluda. Tunda võimu läheduse kirge ja hella paitust.
Vaatan kuumade ilmadega linnapilti tekkinud imekauneid noori inimesi ja mõtlen, et mina panen parem musta t-särgi selja, et mu kehakumerused veidi kehvemini välja paistaksid. Tegelikult tahaksin ise ilus ja noor olla ja päikesesäras peesitada.
Ja kui arstitädi karmilt teatab, et peaksin mõistma, et mu tervis oleneb mu enda valikutest, vastan, et saan aru küll. Aga kui olen 35 aastat ennast haletsenud ja oma keha häbenenud, siis ega muutust küll loota pole. Kui olen näljane ja paha on olla, tahan süüa kohe ja palju - mitte ei vaata, kas iga suutäis ikka piisavalt tervislik.
Nõnda palju kadedusest.