Kilomeetreid mõõtes

Ilmselt on praeguses meelteseisundis targem viimase nädala sündmused ühte posti mahutada. Mõni mõtegi saab jäädvustatud.
Kõige tähtsamast alustades on meil kodus parajasti külaline.

Sally on tänava kasvandik, haige jalaga, inimest metsikult pelgav väike olevus. Vaatab sind nurga tagant tohutu uudishimuga, aga kui sammu lähemale astud, põgeneb meeleheites. Oleme ikka igat moodi proovinud temaga kontakti saada, aga ei taha õnnestuda. Pätrik-kõutsil läheb see palju libedamalt. Tõenäoliselt möllavad nad praegugi kahekesi mööda tube ringi nii et vaibad kahes lehes ja lillepotid kildudeks.
Aga ega seal kodus palju pole saanud neid kahte jälgida. Käsmus näiteks esines meile Marko Matvere. Laulis kirglikult merelaule ja jutustas purjelaevanduse ajaloost vahvaid detaile. Ega see madruse elu meelakkumine polnud. Nälg, külm, rõhumine, üksindus. Aga mehed läksid ikka merele. Ettevalmistus jäi meil selle kontserdi jaoks veidi nõrgaks. Ei kujutanud ette, et palja maa peal peab kükitama ja ei aimanud juunikuus nõnda külma õhtut. Aga ega siis kanged jalad veel maailma lõpp pole.
Laupäeval toimus muidu täiesti tühjas TTÜ energeetikamajas roheliste volikogu. Asjaliku jutu kõrval mindi närvi, karjuti, seletati ja jahuti. Nagu ikka. Ja pooled vajalikud asjad jäid tavapäraselt ajapuuduses tegemata. Rohelised seisavad teelahkmel. Ühed ütlevad, et vähemusvalitsus on meile kätte mänginud erakordse võimaluse midagi oma programmist ka ellu viia. Teised väidavad vastu, et oleme vereimejatega ühes paadis ja kaotame paremerakondi toetades oma viimased poolehoidjad.
Eks ma nende viimastega kipun pigem sama meelt olema. Rohelisi ei loonud me omal ajal ometi nende nõmedate Riigikogu poliitiliste mängude pärast. Võiksime ikka pea püsti hoida ja vaikselt oma rida ajada. Muidugi - ega keegi ju ei kuulaks. Aga vähemalt omal säiliks kübeke uhkust.
Pühapäeval kihutasime Pärnu. Suvitamine on imepärane kui sooja 10 kraadi, tormituul ja paduvihm. Lohesurfarite jaoks lausa jumalik. Nõnda nad seal lausa lendasid kõrgete laienete kohal. Ülejäänud turistid sulgusid targu veekeskuste kaitsvate müüride vahele. Aga ega pole põhjust ilma pärast kurta. Marta ja Maria jälgimine oli minu jaoks üks viimase aja põnevamaid tegevusi.
Eile kiskus juhtumisi õhtul päris ilusaks. Mis oli igati meeldiv, sest Wargamäe Wabariik vajas Tammsaare mail nii päikest kui pikka õhtuvalgust. Tükk on nauditav. Teater ei lähe selles suurejoonelisuses õnneks kaotsi. Neil ju seal tohutu heinamaa kasutada. On kus joosta ja kus ratsutada. Hobused pauku ei karda, inimesed langevad küll nagu niidetult. Noored Ursula Ratasepp ja Ketter Habakukk saavad lipata nagu jaksavad. Ja Tõnu Kark ja Feliks Kark saavad kordki laval kokku. Andres ja Pearu.
Koduteel võib iga natukese aja järel näha segaduses Tallinna härrasrahvast. Kuhu siit küll keerama peaks? Vargamäele sirget neljarealist maanteed ei lähe.
Ja Mufti on kohe meie oma. Väärt uudis niru raportit lõpetama.