Läti Hendriku blogi on päh

EPL kangutab jätkuvalt blogide kallal. Seekord on tulle saadetud keegi härra Mart Raudsaar Tartu Ülikoolist.
Tema ei suuda ette kujutada, et Läti Hendrik oleks bloginud. Puudunuks ju siis tema blogikroonikal "vajalik kaalukus", sest too pidanuks võistlema Meelise, Ülo, piiskop Alberti ja teiste kaasaegsete blogidega.
Raudsaar loeb nähtavasti ajalugu parema meelega ühest ja loomulikult ääretult kaalukast allikast. Sugugi pole ta valmis selleks, et ümberringi toimuvale võiks mitme nurga alt otsa vaadata.
Veider mõttemaailm. Kui kõik ülalnimetatud osalt fiktiivsed, osalt ajaloolised tegelased oleksid 13. sajandi alguse sündmused kirja pannud, vaataksime toona toimunule nüüd hoopis teistmoodi. Ajaloolastel oleks mitu erinevat vaatepunkti, millest usutavam käsitlus kokku seada. See oleks siis austet õppejõu arvates halb? Nojah. Aga tulgem tänapäeva ja kujutlegem, et Mart Laar või Edgar Savisaar paneksid ainuisikuliselt oma vaatenurgast viimase paarikümne aasta sündmused kirja. Teistel seda võimalust poleks. Oleks see õnnistus või karuteene tulevaste põlvede ajaloolastele? Ilmselt õnnistus.
Tooks nimetet artiklist veel ühe manitseva lõigu päevavalgele: Mui­du­gi te­ki­vad kit­sa­mad suht­lusg­ru­pid ja sõprus­kon­nad, ent au­to­rid pea­vad en­da­le aru and­ma, et vä­he­malt osa­li­selt on te­ge­mist ava­li­ku ruu­mi­ga.
Mart Raudsaar võiks endale aru anda, et avalikus ruumis pole mõtet rumalusi kirjutada.
Mäletame sedagi.