Riiki on siiski tarvis?

Enamasti võib lugeda arvamusi, et riigiametnikke on kohutavalt palju ja nad midagi mõistlikku ei tee. Täna tööalasel seminaril kohtasin risti vastupidist suhtumist. Umbes nii, et miks mu riik mind piisavalt ei kaitse ja miks on liiga vähe regulatsiooni ja bürokraatiat. Juurde!

Filmipühapäev

Juhtus sedasi, et eilse halli ilmaga vaatasime koguni kolme filmi. Kõige muu olulise kõrvale. Ehk kuidas lehed akna taga langevad ja kiisu Patrik oma korvis mõnuledes käpa välja sirutab.
Kõigepealt Brideshead Revisited Evelyn Waugh samanimelise romaani põhjal. Umbes kümneaastase põnnina vaatasin Soome pealt samanimelist telesarja. Noor Jeremy Irons mängis toona Charlesi ja mulle miskipärast meeletult meeldinud Anthony Andrews Sebastiani. Sellest sarjast ja muidugi Agatha Christie raamatute televersioonidest pärineb mu suur armastus kahe suure sõja vahelise aja vastu. Olgu siis Inglismaal või mujal. Tänagi naudin sellest ajastust rääkivaid raamatuid ja filme.
See uus Bridesheadi film ongi muuseas väga ajastutruu (oh, need lahtised kahekohalised sportautod!) ja ilmselt on ka kõnealust kaheksakümnendate alguse telesarja põhjalikult takseeritud, sest suudetud luua üpris sarnane atmosfäär. Veidi muinasjutuline, laisk pilt kadunud kõrgklassi elust. Loo läbiv teema on katoliiklik süütunne, mis muudab õnneliku elu selles maailmas peaaegu võimatuks. Evelyn Waugh oli ise täiskasvanuna usku pööranud katoliiklane, kes vast noorena liikus kõrgseltskondades samamoodi ringi nagu raamatu noor ateist Charles. 2008. aasta Brideshead Revisited on vaadatav ajastudraama, aga ilmselt esmamuljeks sobiks too ammune telesari paremini. Seal jõuti tegelastele märksa lähemale.
Ah jaa, sama teemaga seoses meenub muidugi ka Linnateatri Sebastian, mida vist küll enam ammu kahjuks ei mängita. On ta ehk videosse võetud?
Peale lõunat jäime samasse ajastusse pidama, aga film oli hoopis teist laadi. George Clooney kelmikomöödia Leatherheads Ameerika jalgpalli profiliiga algusaegadest. Kummist kiivrid ning paksu mudakorraga kaetud mänguväljakud on muidugi juba oma olevuselt naljakad, aga mu tähelepanu hajus üsna kiiresti. Clooney on selliste veiderdajast elumeeste peale meister, nii et tema najal kannatas lõpuni vaadata. Nahkpeades on mõnusaid detaile, näiteks kahekümnendatele aastatele tüüpilised kõrged plankaiad, mis siin Tallinnaski veel mõned kümned aastad tagasi õige tavalised. Mäletan lapsepõlve Pelgulinnast neid iga maja kõrvalt. Viimasel ajal pole enam seal kandis piisavalt ringi liikunud, et teada, kas mõni veel alles. Võiks ühe korraliku pika plankaia muinsuskaitse alla võtta.
Ja siis kui õhtu päris pimedaks kiskus, otsustasime Katusekino ära vaadata. Veel enne kui liiga külm. +11 napilt õhtuseks väliskinoelamuseks kõlbab. Kui kõvasti riidesse panna ja ennast veel tekki mähkida. Kahju kohe, et suvel Viru keskuse katusele ei jõudnud. Lamamistoolis kõrvaklappidega filmi vaadata on päris mõnus. Eriti veel sellist nagu Hitchcocki Vertigo. Õudusklassiku armastatud teema: vananev poissmees (James Stewart) ja ahvatlev blond vamp (Kim Novak). Vertigo kannab muidugi oma aja pitserit. Tollal peaaegu viiekümnene hallinev Jimmy Stewart mõjub oma poissmehekorteris natuke veidralt. Aga San Francisco mägised tänavad on mulle alati meeldinud. Ja ega enam ei mäletanud lõpplahendust ka. Millal ma Hitchocki filme põhjalikumalt vaatasin? 20 aastat tagasi umbes?
Rahvast oli Katusekinos vähe. Suvel olla vahepeal olnud keeruline istekohta leida, aga eks nüüd on teised ajad ja muud ajaviited. Loodame, et suvi tasus tegijatele ära ja järgmisel kevadel avatakse jälle. Siis läheks küll sinna päris mitu korda.

Suvi ja sügise värvid

Justkui oleks suvi tagasi tulnud. Ainult metsa värvid pole enam suvised. Punaseks tõmbunud puulehed sinise taeva taustal on mulle alati imekaunid tundunud. Tore jalutamise ilm täna. Vahelduseks võid seenepilte klõpsida. Või siis raamatukokku sisse astuda ja laenutada näiteks raamatu jalkamajandusest.
Metsade hirm.
Perekond enne.
Perekond pärast.
Liudikud.

Suvelõpu noppeid

* Üle hulga aja saan kinofilmisoovituse anda. "A Single Man" Artises on Tom Fordi ajastutruu vaade meestevahelisele armastusele kuuekümnendate Los Angeleses. Hell ja kurb film, üks aasta kino tipphetki. Eriti nautisin peategelase kodu - tundus imeline kuuekümnendate sisedisaini meistriteos. Maitsekalt tume ja veidi suurustlev.

* Tore kergliiklustee on ehitatud, mis Rocca Al Marest Stroomi randa viib. Ei saa arugi kui juba üks ots läbitud. Ühel hetkel paistavad Oleviste kirik ja Teletorn nagu peopesal. Ainult väike Liisu ei armasta seda pikka teekonda mitte üks põrm.

* Shokolaadibraunid Guardiani retsepti alusel lausa sulavad suus. Eriti mõnus nautida koos Hiina rohelise ploomiveini, BBC värske Sherlocki ning mõnusa seltskonnaga.

* Loojangueelne jalutuskäik septembris on ütlemata tore. Päike värvib pilved imeilusaks ja õhk on täis rohelist värskust.

* Suvi ei ole ikka veel Pärnust jalga lasknud. Pargid on rohelised ja mere ääres puhub mahe tuul. Salakaval teine aga paganas. Päev hiljem nina tilgub ja enesetunne nigel.

* Martin Scorsese ja co "Boardwalk Empire" on sügise telesündmus. Esimene osa paistis võrratult värviline ja pilt 1920. aasta Atlantic City'st säras ja sädeles. Art direction (kuidas seda Eesti keelde tõlkida?) on vapustav. Maffialugu ise tõotab põnevaid arenguid.

* Kui nüüd veel nohust lahti saaks...

*

ETV2 kolmapäeva õhtul

ETV näitab vahest toredaid filme. Seni tehti seda põhikanalil teisipäevaõhtuti. Ainult kole hilja ja jalgpalliga samal ajal, nii et ma harva vaatasin. Nüüd on filmid kolitud ETV2-te ja toodud kolmapäevale veidi varasemaks. Muidugi kattub endiselt jalgpalliga. Aga jalgpall on ju niikuinii alati, nii et mis parata.
Aga põhimõtteliselt: vaadake kolmapäeval ETV2-te. Eile oli näiteks imearmas muusikafilm Dublinist, kus peaosi mängisid toreda bändi Swell Season liikmed. Väike lugu iirlase ja tshehhitari kohtumisest, ühistest lauludest ja sõnatust armastusest enne vältimatut lahkuminekut. Piisavalt kurb, et tunduda kaunis.
Vast üllatavad seal rahvusringhäälingus veel mõne pisikese filmipärliga.

Mogadishu

Huvitavad asjad juhtuvad ette liiga hilja. Nagu täna kui lõunasöögi kõrvale demonstreeriti väga põnevat ja ilmselt suhteliselt haruldast vaadet Somaaliale. Eile õhtul mul muidugi ei tulnud pähe seda ETV-st vaadata.
Mogadishu oma totaalses kaootilisuses ja täielikus läbikukkumises pani mõtted liikuma. Et kujutage siis ette linna kauni päikese all, imeilusa sinise mere kõrval. Kunagi imekaunist paika, mis on inimeste mõistetamatu tegevuse tulemusena muudetud rusuhunnikuks. Umbes nagu oli Beirut keheksakümnendatel. Liibanoni kodusõda on vaibunud, Somaalia oma paistab lõputu. Niimoodi seal potensiaalses paradiisis siis elatakse: prügi on tänavatelt 20 aastat koristamata, teed puuduvad, majadest on järel vaid varemed, elektrivarustust pole enam aastaid, puhast vett pea võimatu saada. Välismaalasena saad ringi liikuda ainult nelja ihukaitse pideva valve all. Sisuliselt kõik meessoost elanikud on relvastatud grupeeringu liikmed, närivad mingit uimastavat taime ja tööd ei tee. Kui õhtul pimedaks läheb, hakatakse moepärast sõdima. Tegelikult ei anna see kunagi mingit tulemust, põhimõtteliselt selline tühi marodööritsemine. Käruga ringiveetavatest rahahunnikutest ma ei räägigi. Inflatsioon teeb oma töö.
Omamoodi paistab selline anarhia isegi ligitõmbav ja kui mitte muud siis omapärane. Niikaua kui ise sellise portsu keskel elama ei pea. Siis oleks küll pahasti.
Film pidi vist Somaalia merepiraatidest rääkima, aga nii kaua ma vaadata ei saanud. Ja tegelikult on sealne igapäevaelu huvitavamgi. Püüdsin pärast Wikipedia abiga Somaalia olukorrast mingit selgust saada, aga see paistab täiesti võimatu. On mingid islamivõitlejate grupid ja siis mingid seltskonnad, kelle kõigi nimedes figureerivad uhked sõnad nagu demokraatia ja vabadus. Tegelikult mõned autotäied poisse kalashnikovidega ja "president".
Eestis on tegelikult päris hea elada.

Pühapäev Valgas ja Valkas

Sattusin eile sealkandis liikuma. Üpris trööstitu tundus. Peamiselt vist seetõttu, et peale suuremate supermarketite olid linna kõik poed kinni. Ja ka peamine tõmbenumber turg. Suletud on pühapäeviti ka kõik kohvikud. Mis ju iseenesest veider, sest puhkepäeval oleks inimestel aega neis istuda ja sotsiaalseid võrgustikke arendada. Kuigi eestlased väiksemates linnades vist pühapäeviti kodust väljas ei käi. Ja turiste muidugi Valgas pole, sest seal pole neil midagi vaadata. Maxima, Rimi ja Selver on kõik suured ja uhked ja avatud, aga inimtühjad.
Lõpuks õnnestus Hesburgerist üks kohvitass kaubelda ja seal hakkasid silma aknatagused piiritähised. Jalutaks siis korra ka Valkas.
Läti poole peal pole vaatepilt parem. Tänavad on rohkem lagunenud ja majad kehvemas seisukorras. Samas on päris palju ilusat haljastust, mille poolest Eesti Valga just ei hiilga. Kõige kurvema mulje jättis Valka esindusväljak kultuurimaja kõrval. Tohutu lage plats, nõukaaegsete kiviplaatidega kaetud. Plaadid nii lagunenud olekus, et seal on raske isegi liikuda. Platsi ühes servas lihtne puust tuulik. Seest tühi, põrand hakkab sisse vajuma, seinad paksult täis kritseldatud.
Valgast mööda sirget ja siledat maanteed Tartu suunas sõites mõtlesin, miks meil need asjad ikka nii peavad olema. Maanteed hoitakse autode jaoks korras, aga inimese hea elu eest ei jaksa keegi hoolitseda.

Kui ametnik sinuga kõneleb

EPL kirjutab täna inimestest, kes aitavad oma vaeste kaasteeliste loomi. Abi saavad küülikud, kassid ja koerad, kuid millegipärast mitte ainelist puudust kannatavad kalad ja roomajad. Viimased polevat kõlbulikud.
Aga tähelepanu tahtsin tegelikult juhtida Tartu omavalitsusametnik Merle Kivesti sõnumile, mille ajakirjanik talt välja on suutnud pigistada. Öelnud kõigepealt, et omavalitsustel on veavu raha vaesunud inimeste abistamiseks ja loomadega me hoopiski tegeleda ei saa, lisab Merle K.: "Samas kui me inimesele toiduostmiseks toetusraha anna­me, ei välista ju seda, et inimene ostab süüa ka oma koerale või kassile.”
Välistada ei saa ega tohi tõepoolest midagi. Seda tõde tunneb iga ametnik. Mina pean ka alati inimestega telefonis rääkides või silmast silma vesteldes meeles hoidma, et mitte kunagi ei tohi mitte midagi kindlalt öelda. Sest mina olen ju ainult üks väike tähtsusetu hammasratas ja hoopiski on teadmata, kes tegelikult lõpuks kodaniku asja üle otsustab ja mis asjaoludel. Seetõttu on sajaprotsendiline välistamine ametniku jaoks alati välistatud.

Leiutaja tuleb Tallinna

Imelik päev täna. Tuli ootamatu inspiratsioon kirjutada üks väike lugu...

***

A. ärkab võpatades. Rongiakna taga on siiski vaid pimedus.

Varju oli ta märganud Tartu ringteel. Kaks autot tagapool, igati end nähtamatuks muutes. Aga ei lollita nii kedagi. Juba Kanepi taga oli A. end veidralt tundnud ning tavapärasest ägedamalt gaasi vajutanud. Vari pidi juba siis lähedal olema.
Aga Tartus jättis ta asja sinnapaika. Suitsupausi ajal Statoilis polnud kedagi näha. A. oli kindel, et küllap ootab kusagil siinsamas. Esmane on rahu säilitada.
Mäo ristis lõpuks reaktsioon, äkiline pööre Türi suunas. Raadios kõneles keegi metsloomadest maanteel. Hirm ja õudus valdas A mõtted. Vaimusilmas põder metsatukast auto ette hüppamas. Täiskuu näitas end pilve tagant. Aga pole viga. Elmar aitab. Elmar on sõber.
Türilt mõni verst Rapla poole kustutas A tuled ja veeres aeglaselt metsarajale puude varju. Kümme minutit täielikku vaikust. Õnneks on novembris varakult pime. Iga autot pingsalt jälgides Türile tagasi. Grossi poe kõrval suitsupaus. Varju ei kusagil. Siiski paar põiget kõrvaltänavate kaudu ja uuesti Rapla maanteele. Elmarist tuleb ilus laul. Kõik pole veel kadunud.
A. polnud Raplas aastaid käinud, kuid mäletas, et raudteejaam asub kusagil pärapõrgus. Täna sobib see imehästi. Tallinna rong väljub 20.50. Eeltöö on nädalaid tehtud. Peaks napilt jõudma. Vari on muidugi siinsamas lähedal. Või ehk ikkagi veidike kaugemal?

Tallinn paistab totralt valge, raudtee ümbrus kõntsane ja kole nagu alati. A. pole seda linna kunagi armastanud. Juba lapsena Telliskivi tänaval üks nöök ja pettus. Julm ja halastamatu paik. Mitte nagu Tartu. Vana-Antslast rääkimata. Aga täna pole pääsu. Aastaid pole pidanud siia tulema, aga täna on see päev.
Balti jaamas paadialused lärmavad ja kolistavad kilekottidega. Sittagi pole muutunud. Palitu kindlalt üle kohvri külge kinnitatud käe. Nii märkamatult kui võimalik Toompuiesteele. Varjud on siin igal nurgal, iga laternaposti man. Pagan, saaks vaid rutem kohale.
Vana maja suurte puude varjus kaugelt ei paista. Pime nagu tont. A. poeb ettevaatlikult kõrvalhoovi ja jälgib ümbrust. Ei kosta midagi peale õudustäratava kasside kräunumise. Kusagil lüüakse uks pauguga kinni. Tänav on tühi.
Käekell näitab 22.12. Nad peavad mind ootama. Kikivarvul viimased astmed. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Turvamees avab aeglaselt ukse, lühinägeliku jubedad prillid ees. Irvitab vaikselt. Tema selja taga seisab Ekspert. Ometi sõbralik nägu!
Oh nüüd neid kallistusi ja käepigistusi. Eksperti tunneb A juba aastaid. Mitte nägupidi muidugi. Aga kõik kirjad ja telefonikõned on tugeva sõpruse tunnistajaiks. Ekspert on leiutaja parim sõber.
Taskulambi valgusvihk juhatab mehed ruttu keldrisse, saladusliku turvaukse juurde. Ekspert kinnitab jumalakeeli, et A. on sedapuhku esimene. Kõige kiirem. Võidumees.
Kiire noogutus lubab salatuppa astuda. Vaid kiviseinad, tool, aknaid pole, nurgas seif. Põuest võti välja ja kohver lahti. Paberid ruttu seifi. Kasvava rahuloluga sulgeb A. enda järel ukse. Kolm rasket lukku keerab turvamees imekähku kinni.
Fuajees võetakse väike pits. Siis on aeg minna. A. süütab tänaval sigareti. Lõpuks on see tehtud. Pesumasina võlli esmapatent on peagi käes. Vaid mõned aastad ekspertiisi. Aga Ekspert on tubli, ta saab hakkama, teda võib usaldada. Kusagil tuleb vaid hommikuni tiksuda ja siis Raplasse auto järele.
A. jalutab vanalinna poole, hing laulmas. Ei ta enam märka, et kõrvalhoovist hiilib selja taha üks pime vari...

Bolivar ja Juht Rootsi-Ameerika liinilaeval

Veidrate asjaolude tõttu sattus üle aastate näppu killuke ammuunustatud kirjavahetust. Kentsakas lugu, aga päris meeleolukas.

***

Ajalooürikud vaikivad, aga mina ei saa enam varjata enda käes olevat informatsiooni.
Tuntud vabadusvõitleja Simon Bolivari ja eesti soost kontrabassikunstniku Ludvig Juhti kohtumine Rootsi-Ameerika liinilaeval leidis tõepoolest aset.
Unustamatu, pilvine pealelõuna 18. mail 1938. Härra Ludvig Juht Bostonist on teel kodumaale suvepuhkust veetma. Senor Simon Bolivar aga reisib Rootsi sanatooriumisse ravile. Bolivar on juba vana mees, kepi ja habemega, aga endiselt on tal seljas tulipunane kindralirüü. Tema pilk on suunatud kaugusse, kuni kuuleb enda kõrval köhatust. (Edasine vestlus algab inglise ja jätkub hispaania keeles, meie aga tõlgime kõik kodumaa keelde, eks ole?)
Ludvig: “Vabandage Vana (kuidas siis tõlkida “old chap”?) ega teil piibu jaoks tuld ei ole.
Simon: “Mul on kahju, Senor. Olete te ameeriklane? Ega te juhuslikult hispaania keelt ei oska?”
Ludvig: “Aga loomulikult. Viibisin hiljuti Lõuna-Ameerikas ringreisil. Olen Ludvig Juht Bostonist, mängin kontrabassi. Rahvuselt olen aga eestlane ja nüüd teel kodumaale, kus pole palju aastaid viibinud.”
Simon: “Rõõm tutvuda, Senor. Minu nimi on Simon Bolivar, praegu rohkem vanaduspuhkusel. Elan oma villas kaunis Venezuelas.”
Ludvig: “Tuhat ja tuline! Kas tõesti seesama Simon Bolivar, vabadusvõitleja? Teie kuulute ju rohkem eelmisesse sajandisse, kulla mees!”
Simon: “Nojaa, teil on muidugi õigus. Soovite ehk klaasikese brändit? Ma ei oskagi öelda, mis on minu pikaealisuse saladus. Alles päris viimasel ajal on tervis veidikene alt hakanud vedama. Nüüd sõidangi kuulsasse Södertälje sanatooriumisse, et pisut puhata ja jõudu koguda. Ütlete end eestlane olevat? Pole sellisest rahvakillust varem kuulnudki!”
Ludvig: “Oo, milline maitsev brändi! Viib lausa keele alla. Aga vaadake, Eesti – see pole üksnes rahvus, vaid meil on lausa oma riik! Alles paarkümmend aastat, aga teeme suuri edusamme. Vabadusvõitlus vabastas meid Vene ikke alt, täpselt nagu teiegi võitlesite Hispaania kolonisaatoritega.”
Simon: “Kas tõesti!? Lubage, ma surun teie kätt. Kui kahju, et meie Venezuelas pole vaprast eesti rahvast midagi kuulnud! Kas too veetlev proua, kes just salongi astus, on teie abikaasa?”
Ludvig: “Jah, tõepoolest. Vabandage mind hetkeks....Elviire, palun mine kajutisse laste juurde tagasi! Ei mingit vaidlemist. Mul on huvitav vestlus käsil. Ole kallis!....Niisiis, minu meelest tuleks mõelda, kuidas Lõuna-Ameerika rahvad ja eestlased teineteisest teada saaksid. Ma hangin Eestist mõned raamatud ja saadan nad teile Rootsisse, kas sobib? Siis, kui kodumaale jõuate, saaksite oma avastusest teada anda.”
Simon: “Väärt mõte, kallis Senor Juht. Soovin, et mul õnnestub teie heateole samaga vastata. Kuidas vaid raamatuid kaugest Venezuelast Eestisse toimetada?”
Ludvig: “Oo, see ei ole raske ülesanne. Igast Lõuna-Ameerika sadamast võib leida Eesti meremehe. Meie oleme suur mererahvas! Küllap Eesti meremees kodumaad külastades teie raamatud kohale toimetab.”
Simon: “Suurepärane, siis on kokku lepitud! Homme paneme kokkuleppe paberile. Oo, vabandage mind, aga pean nüüd lõunauinakule asuma. Väsimus juba kontides.”
Ludvig: “Pole midagi, Vana! Põõnake hästi!”
Nii lõppes kahe suurvaimu vestlus. Järgmisel päeval tehti tõepoolest kirjalik leping, mis aga paraku igaveseks täitmata jäi. Härra Simon Bolivar suri paar kuud hiljem Rootsis, jõudmata kunagi tagasi kallile kodumaale. Härra Juht unustas aga Pärnu rannas hullates lepingu sootuks ja sama juhtus kahetsusväärsel kombel ka minu, tema tollase erasekretäriga.
Lepingupaber läks kodumaal kaotsi ja meie härra Juht’iga lahkusime Tallinnast päikeselisel laupäeval septembris 1938, et mitte kunagi enam naasta. See oli kõige kurvem päev minu elus!
Nüüd on minuni jõudnud kuuldused, et Eesti Rahvusraamatukogus on avatud Lõuna-Ameerika tuba, mis kannab Simon Bolivari nime. Kindel see, et meie omal ajal allkirjastatud leping üles leiti ja minu kallite suurvaimude idee teostamist leidis! See on rõõmustav uudis vanale mehele, kes juba liiga väeti, et vana kodumaad külastada. Soovin oma kallile Eestile kõike paremat!

Austusega,
Eugen Kobras
Boston, Massachusetts

Sügisõhtu bluus

Et siis bolognese Vapianos, misjärel põhjalik põrandakoristus, misjärel Kaia Kanepi monotoonne pallipaugutamine, misjärel hoomatav hulk Harry Enfieldi ning Monty Pythonit juutuubis. Kui keegi teine su elu lõbusaks ei tee, peab ise üritama.

Sündinud põgenema

Eilne "Punane elavhõbe" sundis mõtlema, kaugel ma ise seadusetuse aegade kriminaali saatusest olin. Põlvkond ju õige. No tegelikult vist päris kaugel ikka. Polnud mul sihukest julgust ega pealehakkamist. Armastasin asju, mida teadsin ja tundsin. Kuigi kambaga kaasajooksmine oleks toona päris lihtne võinud olla. Meil klassis seda spekulandijuttu ikka räägiti ja mitte vähe. Seda muidugi ei tea, palju neil lugudel tõepõhja taga oli.
1995. aasta kooli kokkutulekul nägin siis esmakordselt selle tüüpärika lähedalt ära, kellesuguseid ka filmis näha sai. Kiilaks aetud pea, nahktagi, dressipüksid ja tossud. Mu enda klassikaaslane. Jäi ka mu viimaseks kokkutulekuks ja hiljem neid inimesi kohanud pole.
Aga see eile õhtul teleris näidatud "Punane elavhõbe" oli ikka kaunis armetu. Vägivalda ja jõhkrust näidati mõnuga, aga karakterid jäid lihtsustatud karikatuurideks.

Kingitus

Sain sünnipäevakingiks veidi virtuaalraha, et veebipoest muusikat osta. Tekitas omajagu elevust ja viis mind pikkadeks tundideks arvuti taha mälestusi lappama. Ma ju selline veidrik, kes minevikumälestusi dateerib laulude abil. Mäletan täpselt, kus olin ja mida mõtlesin kui seda lugu kümneaastaselt kuulsin. Või toda teist kuueteistkümneselt.
Pea kuu aega on olnud vahva otsida ja otsustada, mida sealt poest osta. Enamasti asju, mis peaaegu unustusse vajunud ja raskesti kättesaadavad. Või siis hoopis uued ja hiiglama mõnusad. Raske on olnud ka. Paljudest armsatest lauludest tuli paratamatult loobuda. Aga igatahes saan nüüd vapustava playlisti teha. Sellise, millest kiiresti ei tüdine. Paremat kingitust poleks minusugusele teha saanud. Aitäh!

Ja muuseas - täna on 3. september.