Filmipühapäev

Juhtus sedasi, et eilse halli ilmaga vaatasime koguni kolme filmi. Kõige muu olulise kõrvale. Ehk kuidas lehed akna taga langevad ja kiisu Patrik oma korvis mõnuledes käpa välja sirutab.
Kõigepealt Brideshead Revisited Evelyn Waugh samanimelise romaani põhjal. Umbes kümneaastase põnnina vaatasin Soome pealt samanimelist telesarja. Noor Jeremy Irons mängis toona Charlesi ja mulle miskipärast meeletult meeldinud Anthony Andrews Sebastiani. Sellest sarjast ja muidugi Agatha Christie raamatute televersioonidest pärineb mu suur armastus kahe suure sõja vahelise aja vastu. Olgu siis Inglismaal või mujal. Tänagi naudin sellest ajastust rääkivaid raamatuid ja filme.
See uus Bridesheadi film ongi muuseas väga ajastutruu (oh, need lahtised kahekohalised sportautod!) ja ilmselt on ka kõnealust kaheksakümnendate alguse telesarja põhjalikult takseeritud, sest suudetud luua üpris sarnane atmosfäär. Veidi muinasjutuline, laisk pilt kadunud kõrgklassi elust. Loo läbiv teema on katoliiklik süütunne, mis muudab õnneliku elu selles maailmas peaaegu võimatuks. Evelyn Waugh oli ise täiskasvanuna usku pööranud katoliiklane, kes vast noorena liikus kõrgseltskondades samamoodi ringi nagu raamatu noor ateist Charles. 2008. aasta Brideshead Revisited on vaadatav ajastudraama, aga ilmselt esmamuljeks sobiks too ammune telesari paremini. Seal jõuti tegelastele märksa lähemale.
Ah jaa, sama teemaga seoses meenub muidugi ka Linnateatri Sebastian, mida vist küll enam ammu kahjuks ei mängita. On ta ehk videosse võetud?
Peale lõunat jäime samasse ajastusse pidama, aga film oli hoopis teist laadi. George Clooney kelmikomöödia Leatherheads Ameerika jalgpalli profiliiga algusaegadest. Kummist kiivrid ning paksu mudakorraga kaetud mänguväljakud on muidugi juba oma olevuselt naljakad, aga mu tähelepanu hajus üsna kiiresti. Clooney on selliste veiderdajast elumeeste peale meister, nii et tema najal kannatas lõpuni vaadata. Nahkpeades on mõnusaid detaile, näiteks kahekümnendatele aastatele tüüpilised kõrged plankaiad, mis siin Tallinnaski veel mõned kümned aastad tagasi õige tavalised. Mäletan lapsepõlve Pelgulinnast neid iga maja kõrvalt. Viimasel ajal pole enam seal kandis piisavalt ringi liikunud, et teada, kas mõni veel alles. Võiks ühe korraliku pika plankaia muinsuskaitse alla võtta.
Ja siis kui õhtu päris pimedaks kiskus, otsustasime Katusekino ära vaadata. Veel enne kui liiga külm. +11 napilt õhtuseks väliskinoelamuseks kõlbab. Kui kõvasti riidesse panna ja ennast veel tekki mähkida. Kahju kohe, et suvel Viru keskuse katusele ei jõudnud. Lamamistoolis kõrvaklappidega filmi vaadata on päris mõnus. Eriti veel sellist nagu Hitchcocki Vertigo. Õudusklassiku armastatud teema: vananev poissmees (James Stewart) ja ahvatlev blond vamp (Kim Novak). Vertigo kannab muidugi oma aja pitserit. Tollal peaaegu viiekümnene hallinev Jimmy Stewart mõjub oma poissmehekorteris natuke veidralt. Aga San Francisco mägised tänavad on mulle alati meeldinud. Ja ega enam ei mäletanud lõpplahendust ka. Millal ma Hitchocki filme põhjalikumalt vaatasin? 20 aastat tagasi umbes?
Rahvast oli Katusekinos vähe. Suvel olla vahepeal olnud keeruline istekohta leida, aga eks nüüd on teised ajad ja muud ajaviited. Loodame, et suvi tasus tegijatele ära ja järgmisel kevadel avatakse jälle. Siis läheks küll sinna päris mitu korda.