Leiutaja tuleb Tallinna

Imelik päev täna. Tuli ootamatu inspiratsioon kirjutada üks väike lugu...

***

A. ärkab võpatades. Rongiakna taga on siiski vaid pimedus.

Varju oli ta märganud Tartu ringteel. Kaks autot tagapool, igati end nähtamatuks muutes. Aga ei lollita nii kedagi. Juba Kanepi taga oli A. end veidralt tundnud ning tavapärasest ägedamalt gaasi vajutanud. Vari pidi juba siis lähedal olema.
Aga Tartus jättis ta asja sinnapaika. Suitsupausi ajal Statoilis polnud kedagi näha. A. oli kindel, et küllap ootab kusagil siinsamas. Esmane on rahu säilitada.
Mäo ristis lõpuks reaktsioon, äkiline pööre Türi suunas. Raadios kõneles keegi metsloomadest maanteel. Hirm ja õudus valdas A mõtted. Vaimusilmas põder metsatukast auto ette hüppamas. Täiskuu näitas end pilve tagant. Aga pole viga. Elmar aitab. Elmar on sõber.
Türilt mõni verst Rapla poole kustutas A tuled ja veeres aeglaselt metsarajale puude varju. Kümme minutit täielikku vaikust. Õnneks on novembris varakult pime. Iga autot pingsalt jälgides Türile tagasi. Grossi poe kõrval suitsupaus. Varju ei kusagil. Siiski paar põiget kõrvaltänavate kaudu ja uuesti Rapla maanteele. Elmarist tuleb ilus laul. Kõik pole veel kadunud.
A. polnud Raplas aastaid käinud, kuid mäletas, et raudteejaam asub kusagil pärapõrgus. Täna sobib see imehästi. Tallinna rong väljub 20.50. Eeltöö on nädalaid tehtud. Peaks napilt jõudma. Vari on muidugi siinsamas lähedal. Või ehk ikkagi veidike kaugemal?

Tallinn paistab totralt valge, raudtee ümbrus kõntsane ja kole nagu alati. A. pole seda linna kunagi armastanud. Juba lapsena Telliskivi tänaval üks nöök ja pettus. Julm ja halastamatu paik. Mitte nagu Tartu. Vana-Antslast rääkimata. Aga täna pole pääsu. Aastaid pole pidanud siia tulema, aga täna on see päev.
Balti jaamas paadialused lärmavad ja kolistavad kilekottidega. Sittagi pole muutunud. Palitu kindlalt üle kohvri külge kinnitatud käe. Nii märkamatult kui võimalik Toompuiesteele. Varjud on siin igal nurgal, iga laternaposti man. Pagan, saaks vaid rutem kohale.
Vana maja suurte puude varjus kaugelt ei paista. Pime nagu tont. A. poeb ettevaatlikult kõrvalhoovi ja jälgib ümbrust. Ei kosta midagi peale õudustäratava kasside kräunumise. Kusagil lüüakse uks pauguga kinni. Tänav on tühi.
Käekell näitab 22.12. Nad peavad mind ootama. Kikivarvul viimased astmed. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Turvamees avab aeglaselt ukse, lühinägeliku jubedad prillid ees. Irvitab vaikselt. Tema selja taga seisab Ekspert. Ometi sõbralik nägu!
Oh nüüd neid kallistusi ja käepigistusi. Eksperti tunneb A juba aastaid. Mitte nägupidi muidugi. Aga kõik kirjad ja telefonikõned on tugeva sõpruse tunnistajaiks. Ekspert on leiutaja parim sõber.
Taskulambi valgusvihk juhatab mehed ruttu keldrisse, saladusliku turvaukse juurde. Ekspert kinnitab jumalakeeli, et A. on sedapuhku esimene. Kõige kiirem. Võidumees.
Kiire noogutus lubab salatuppa astuda. Vaid kiviseinad, tool, aknaid pole, nurgas seif. Põuest võti välja ja kohver lahti. Paberid ruttu seifi. Kasvava rahuloluga sulgeb A. enda järel ukse. Kolm rasket lukku keerab turvamees imekähku kinni.
Fuajees võetakse väike pits. Siis on aeg minna. A. süütab tänaval sigareti. Lõpuks on see tehtud. Pesumasina võlli esmapatent on peagi käes. Vaid mõned aastad ekspertiisi. Aga Ekspert on tubli, ta saab hakkama, teda võib usaldada. Kusagil tuleb vaid hommikuni tiksuda ja siis Raplasse auto järele.
A. jalutab vanalinna poole, hing laulmas. Ei ta enam märka, et kõrvalhoovist hiilib selja taha üks pime vari...