Sündinud põgenema

Eilne "Punane elavhõbe" sundis mõtlema, kaugel ma ise seadusetuse aegade kriminaali saatusest olin. Põlvkond ju õige. No tegelikult vist päris kaugel ikka. Polnud mul sihukest julgust ega pealehakkamist. Armastasin asju, mida teadsin ja tundsin. Kuigi kambaga kaasajooksmine oleks toona päris lihtne võinud olla. Meil klassis seda spekulandijuttu ikka räägiti ja mitte vähe. Seda muidugi ei tea, palju neil lugudel tõepõhja taga oli.
1995. aasta kooli kokkutulekul nägin siis esmakordselt selle tüüpärika lähedalt ära, kellesuguseid ka filmis näha sai. Kiilaks aetud pea, nahktagi, dressipüksid ja tossud. Mu enda klassikaaslane. Jäi ka mu viimaseks kokkutulekuks ja hiljem neid inimesi kohanud pole.
Aga see eile õhtul teleris näidatud "Punane elavhõbe" oli ikka kaunis armetu. Vägivalda ja jõhkrust näidati mõnuga, aga karakterid jäid lihtsustatud karikatuurideks.