Haige inimese teatrimõtisklused

Täna olen üksi. Või vähemalt nii arvasin kuni ema hommikul küllatulekuga üllatas. Olin ju talle öelnud, et mul oli eile palavik. Köha ja nohu muidugi kah. Küllap ta siis tundis, et peab tulema ja mulle omletti tegema. Jutik ju kaugel lõunas.
Aga nüüd higistan siin tõepoolest üksi. Vaatan arvutist jalgpalli ja kuulan taustaks Duke Robillardi bluuse. Aga mõtted lähevad hoopis Von Krahli "Madame Bovary" maile. Taas üks teatriõhtu ses rahvast paksult täis litsutud mustas kastis Rataskaevu tänaval. Bovary on teatavasti jutustus romantilisest unistajast maises maailmas. Krahli ehk Marianne Kõrveri versioonis on Mari Abeli mängitud Bovary aga täiesti irreaalne mõistatus keset halli argipäeva. Päris maailma monstrumid käivad kõik ringi jopedes, tal on seljas romantilised õhtukleidid. Suurepärases esimeses vannitamisstseenis sedagi päriselt mitte. Seal näeme ka Erki Lauri vaimustavalt lihaselist ülakeha kogu oma ilus.
Aga joperahvas võtab kiiresti lava üle. Liina Vahtriku psühholoog, kes räägib tihke supi keetmisest. Või siis vaimustavad võlgade sissenõudjad Vahtrik ja Tiina Tauraite. Lauri Lagle luuletajast pakikandja. Isegi madaami loomaarstist abikaas ilmub lõpuks lavale jopesse pakitult.
Mõte, mis mind hingeõhuga tulikuumaks keetud saalis häirib: kuidas näitlejad nende paksude jopede sisse ära ei sula? Eriti viimases vaimustavas eneseabigrupi stseenis, kus igaüks räägib banaalse loo eelmise päeva mõtetest. Peale madaam Mari enda, kes muidugi ütleb, et on sattunud valesse kohta.
Minu jaoks on Von Krahl alati olnud õige koht, aga parimate päevade tasemeni seal mängitav ikkagi ei küündi. Nagu kitsukeses vestibüülis enne etendust rahva seas ringi saginud purupurjus venelane, ei saanud minagi täielikku rahuldust. Võib-olla tahaksin mugavat tooli ja ühe ülipika vaatuse asemel kahte? Lootustetu juhtum kui sellised asjad olulisemaks muutuvad kui laval toimuv. Või ei suuda isegi kaunilt soe päikeseline päev panna mind unustama, et:

Köisraudteega kosmosesse

JAFF-il vaatasin taas lühifilme, mis eelmine kord nõnda meeldisid. Sel aastal oli igavam. Või olin ma liiga näljane ja unine, et päriselt nautida. Toredaid lugusid tundus justkui vähe. Veidi liiga palju Eesti animafilmidest tuttavat abstraktset mõistukõnet. Paar väga nukrat perekonnalugu. Film tühja kõhuga koerast, kes kõik ette juhtuvad loomad nahka pistab. Kuni väike punane lill tast lõpuks jagu saab ja alla kugistab. Filmi nimi? "Orgaaniline."
Pealkiri on aga laenatud lõpufilmist, mis hoopis Shveitsis tehtud. Vanamees astub keset suurlinna köisraudteevagunisse ja alustab teekonda mägedesse. Ja mägedest edasi veel. Kuid iga natukese aja järel tuleb aevastus peale. Ning aevastades saab vagun aina rohkem kannatada. Seintesse tekivad augud. Õnneks on vanamehel kleeplint kaasas.
Viimase atsihhi järel polegi vagunist enam muud järel kui kleeplinti mässitud karkass. Pealegi külmub kõik nii kõrgel kinni ja tross puruneb. Sinna see vanamees siis kükitama jääbki. Maa ja taeva vahele.
Kes tahab, saab neid samu filme veel homme õhtul Artises vaadata. JAFF muidu ka tore.

Jaan Tõnisson läheb vangi

Murran end läbi Erkki Tuomioja värske Jaan Tõnissonist rääkiva teose. Teen seda ajaloohuvist, aga osalt ka sellepärast, et mäletan nänni (isapoolne vanaema) juttu, et meie pere oli Wabariigi ajal ikka Tõnissoni toetaja. Ja lapsena oli raamaturiiulis kolmekümnendate väljaanne "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". Selline paks ja propagandistlik.
Tõnisson, nagu teisedki omaaegsed poliitilised liidrid, oli vastuoluline tegelane. Alustas alalhoidliku konservatiivina, lõpetas põhimõttelise demokraadina. Pätsiga oli hoopis vastupidi - vasakpoolsest progressiivsest sai autokraatne valitseja.
Tõnissonil oli muidugi omajagu ebameeldivaid seisukohti. Näiteks arvas ta kunagi kangekaelselt, et naise pea on mehe omast väiksem ja seetõttu ei kõlba naine avalikus debatis kaasa lööma. Aga eks ta hiljem veidi meelt muutis. Ja isegi naisõiguslastega leppis.
Kuid raamatut alles murran, praegu tahtsin peamiselt ühest fotost rääkida. See on tehtud 1908. aasta suvel kui Vene duumas demokraatiat nõudnud Tõnisson riigivastasele dokumendile allakirjutamise eest mõneks kuuks vangi pidi minema.
Eks ta siis läkski. Koduõuelt vist. Päikeselisel hommikul. Natuke kelmikas ilme näol. Sandaalid jalas. Taga paistab madal puumaja - selline eelmise sajandi alguse tüüpiline mudel. Puud on pildi peal alles noored, suvine tuul sasib neid mõnusasti. Üldsegi - 20. sajandi alguspoole piltidel on tihti näha noori puid, suuri muruplatse, palju enam avarust kui praegu. Eesti polnud siis veel täis ehitatud. Isegi puud ei olnud kõrgeks kasvanud ja maastikku varjama hakanud.
Aga see Tõnissoni raamat ise vast läheb alles huvitavaks.

Tugitoolirokk

Väike vaheldus halli argipäeva eile õhtul: Dagö kontsert Nokias. Nojah, ma ei ole mingi eriline fänn, aga juhtunud on nõnda, et Saatpalu-Rebase punti olen ma vist rohkem laval näinud kui ühtegi teist Eesti bändi. Vähemalt kolm varasemat on meeles. Haapsalus, Tallinnas Nukuteatri veidras ja ebameeldivas välitelgis ning korra aastaid tagasi Tartus, Emajõe ääres. See minu jaoks esimene Tartu kontsert vast kunagi 2003. aasta paiku on endiselt lemmik. Olen nimelt veendunud, et Dagö parimad plaadid on kaks esimest. Ja neid nüüdseks pähe taotud lugusid nad ju toona peamiselt esitasid. Pealegi oli Saatpalu tol õhtul muidu ka fantastilises vormis, vulgaarne ja energiline.

Aga eile siis minu Nokia kontserdimaja esmakülastus. Igav, steriilne, keskklassi ümbruskond. Veidi nagu Rein Langi hall pintsak - muidugi oli värske kultuuriminister kohal. Turvamees kontrollimas ega sa ometi valesse tsooni ei astu. Ning nii vaikne publik, et isegi kontsade toksimine parketil kontserdi ajal kuulda. Ja Dagö esitamas otsast lõpuni oma uut võõrast plaati "Plaan Delta". Mina seda Dagö viimast nimelt kuulnud ei olnud ja ega ta eile ka suuremat muljet jätnud. Võib-olla kui rohkem laulusõnadesse süveneda, milleks kontsert võimalust ei anna. Aga lugudes aastatepikkuste lemmikhittide potensiaali suurt ei paistnud. Polnud siis ime, et esimesed kümmekond laulu ka publik vait ja vagusi püsis. Paar toredat neidist üritasid kõrval käteplaksude ja õõtsumisega miskit meeleolu tekitada. Aga enamik rahvast istus oma mugavates tugitoolides ja vahtis resigneerunult lava. Nagu eks ole rokk-kontserdil kombeks. Ma vähemalt sain lava ees veidi kaasa õõtsuda ja ei pidanud toolil nihelema.
Uue plaadi parim lugu paistis olema Peeter Rebase pika kidrasoologa alanud "Hakkaja". Selles midagi oli. Nii et algusest jõuti lõpuni ja vahepeal oli väärt ka kuulata. Aga siis muidugi jõuti vanade hittideni ikka ka. Mis bändile veidi rohkem vabadust jättis ja Saatpalu justkui ka üles äratas. Nii et viimased pool tundi oli hästi mõnus. Uues veidi kammerlikumas kuues "Šveitsini" välja.
Aga jah Nokia on tõesti oma nime väärt.

Muusika, sugugi mitte müra

Kus siis on see lubatud soojalaine? Eile Keila-Joal vajusid saapad paksu lumme ja siin kodu lähedal kõnniteed täiesti üleujutatud. Sulab, aga liiga vaikselt ja liiga vähe.

Reedel käisime Artises "Müramuusikat" vaatamas. Oli vist midagi esilinastuse sarnast, igatahes vein voolas ojadena ja paar neidist saalisid terve filmi vestibüüli vahet. Viimane pokaal läks neil loomulikult ümber ja siis oli veinilehka terve kinosaal täis.

Rootslaste film anarhistliku meelelaadiga trummaritest oli samas hästi lahe. Muusika, mida nad mängisid, polnud mingi suvaline müra. Täiuslik rütm. Minusugusele rütmimaniakile väga meeltmööda.

Muidugi nende kohad mängimiseks olid veidi eriskummalised. Haigla operatsioonisaalis inimkehal näiteks. Või siis kõrgpingeliinidel turnides. Sümfooniakontserdi buldooseritega hävitamisest või pangaröövi imitatsioonist rääkimata. Point asjas muidugi selles, et löökriistadeks kõlbab kõik ettejuhtuv. Ja muusikat leiab igalt poolt.

Film põhineb juutuubihitil, milles viis meest ja üks naine võõras korteris õige uskumatul moel musa mängivad. Näitlejadki seal samad mis filmis.