Mu armas telefonipost

Võtan juba ammu hoogu, et kirjutada. Nii ammu, et ei mäleta täpselt, millest.
Ah jaa - JAFF-il sai ikkagi korraks käidud. Kuigi väga ei lootnudki enam. Jaapani animafilmides ehk mangades tegutsevad teatavasti tavaliselt need suurte silmadega ilusad noored inimesed. Paljud siinsedki teismelised plikad tahavad oma mangaiidolite moodi välja näha. Ja mõni näebki.
Suur oli seega üllatus, et vaatamiseks valitud lühianimatsioonide paketis ühtegi tavapärast mangat polnudki. See-eest näidati seal hulgaliselt lustlikke ja meisterlikult loodud lugusid.
Näiteks üliliikuv joontemäng sümfooniat esitavast orkestrist. Või mõistulugu vanamehest, kes oma majale pidevalt uusi korruseid ehitab. Sest vanad vajuvad vee alla. Kuni ühel päeval tuukriülikonnas sukeldudes iga korrus uue kadunud mälestuse meelde toob. Või siis hoopis lugu linna kerkivast pilvelõhkujast, mis kõik teised majad kurjaks ja kadedaks muudab. Kuni linna tabab uputus ja pilvelõhkuja madalad majakesed üksteise järel veesurmast päästab.
Kõige pikem film rääkis telefonipostis tärganud armastusest teda parandanud mehhaaniku vastu. Midagi nii inimlikult vahvat pole ammu juhtunud nägema. Meenus Roy Woodi aastakümneid tagasi kirjutatud laul arvuti õnnetust armumisest programmeerijaneiusse. Filmis läks paremini kui laulus. Nad leidsid lõpuks teineteise.