Prügi ja vahuvein

Üks võimalus nelja abieluaastat tähistada on minna üheskoos prügisorteerimisekskursioonile. Eile siis Pakendiringluses Jutikuga jalutasimegi. Muheda teenindusjuhi Andres Siplase juhtimisel, koos mõne muu särasilmse huvilisega. Eks ta jahmatav ole kui neid prügimägesid nii palju üksteise kõrval näed. Selleks me ju tarbime, et rämpsu toota. Vähemalt on aru saadud, et rämpsu peab taaskasutama hakkama. Ja seda seal Suur-Sõjamäe laoplatsil tehaksegi. Nii et jalgade all kliriseb pudelipuru ja kilekotid lendlevad tuules.
Selleks, et pakendeid üksteisest eraldada, on välja mõeldud mitmeid nutikaid masinaid. Mõnda asja peavad küll lausa inimkäed sorteerima. Kuid teisalt tuleb asja üle järgi mõeldes ikkagi ahastus peale. No hea küll: sorteerime ja taaskasutame. Ja tarbime taas seda taaskasutatut, et seda siis jälle sorteerida ja taaskasutada. Samal ajal toodetakse uut pakendirämpsu kogu aeg juurde. Nii et käitluse mahud ainult kasvavad.
Eks selline ringkäik veidi kainestab. Sa võid üksi paljugi ette võtta, et rohelisemalt elada, aga kui su naabrid seda ikkagi ei tee. Siis pole ühe inimese panusest väga suurt tolku. Ja selleks, et inimene natukenegi oma harjumusi kohendaks, läheb tarvis palju ülikallist teavitust.
Nõnda on prügiäri mitmeski mõttes kasumlikumaid, mis inimkonnal pakkuda. Töö selles vallas lõppeda ei ähvarda.
Vastukaaluks prügimaailmale veetsime siis ülejäänud õhtu Solarise keskuse neljandal korrusel asuvas lokaalis Komeet. Jälle üks omamoodi kogemus. Eks ju tänapäeval elataksegi kaubanduskeskuses, aga ikkagi ei ootaks, et kohtad sellises kohas parimas õhtukostüümis modellivälimusega daame vahuveini rüüpamas. Aga ennäe imet.
Samas ega söögikohale midagi ette heita pole. Toit sulab suus - nii salat kui pasta kui shokolaadikook. Ja Estonia teatri katusele on ilus vaade. Kaugemalegi. Suur-Sõjamäe prügivirnad küll paraku ei paista. Aga mõttes on küll.