Magus elu

Selle üle, et Von Krahli lemmiktruppi peaaegu täies koosseisus veelkord näha sain, tuleb tänulik olla. Liina Vahtrik esines küll vaid hauataguse tehishäälena, aga küllap tal on teisi kohustusi. Neiud Maidre ja Abel on kaunis täiendus.
"The End" on hea näide loomingulisest teatrist, mida see seltskond juba kaugelt üle kümne aasta elus hoidnud. Oli aeg kui ma kirjapandud näidendi vangikongi üldse kogeda ei tahtnud, üksnes improvisatsiooni ja vabadust. Küllap olen aastatega arenenud. Aga Von Krahl on endiselt kallis.
"The Endi" esimene osa - nn nii kõneles Zarathustra - on vapustavalt armas ja intiimne kogemus. Teine, tänapäeva toodud stseen, puhtalt teostatud ja usutav. Indiaanlased ning vilkuvad kuvarid tundusid pisut üleliigsetena. Aga lõpus jõuti taas Von Krahli parima omaduseni. Kaks sõna: valus inimlikkus.
Rohkem tühist juttu ei aja. Kes näeb, on õnnelik. Näidendist jäänud emotsiooni kirjeldab minust palju paremini Natalie Merchant.