Tuumaarmastus

Täna on Tshernobyli katastroofi 24. aastapäev. Veel kümmekond aastat tagasi oli see teema, millest meie ajalehed sellisel päeval ohtralt kirjutasid. Enam mitte. Vastupidi, meie oma tuumajaam on nüüd iga noore spetsialisti unistus.
Aastapäeval leiab Päevalehest hoopis teist laadi lugemist. Näiteks julma külmusega kirjutatud analüüs tuumapommide kasulikkusest tavasõdade ärahoidjana.
Mis need mõned tuumapommid ikka ära teevad kui nad ka Iraani või Põhja-Korea käsutuses olema peaksid? Koledad linnad maatasa, who cares? Teiste inimeste elu läheb tänu neile edasi. Obama, ära sa mõtlegi oma tuumaarsenali armsat Eestimaad kenasti kaitsmast ära võtta. Nagasakis elati ju varsti pärast katastroofi edasi, kas pole. Said jah mõned surma ja veel mõned kiiritada. Kuid kiiritusoht läheb ruttu mööda. Koht on Eestist kaugel ka, mind jumala eest mõned eelajaloolisel aal surma saanud jaapanlased ei huvita. Peaasi, et jänkidel on millegagi venelasi ähvardada, muu meid eestlasi huvitama ei pea.
Tshernobyli veteranid enam jutuks ei tule. Nüüd on meil uljas uus aeg.