Veel veidi teistsugust teatrit

Põhiline aeg kulub roheliste mängude peale mõtlemisele. Pole ma seal peategelaste seas, aga elan kaasa mis kole. Mõnikord veidi mõnusat küünarnukitunnet, enamasti on aga vastik. Aiman kehva lõppu, mingu erakonna sees need lahingud kuidas tahes. Roheline maailmavaade jälle poliitiliselt nullitud. Kuni keegi jaksab teda sealt maast üles sikutama hakata. Millalgi aastate pärast.
Aga kirjutada tahtsin millestki muust. Ühel õhtul kogesin Linnateatris harjumatut. Üllatav oli juba see, et eelmisel õhtul pilet õnnestus saada. Linnateatri puhul ei oskaks sellisest unistadagi. Eriti veel kui tegemist päris värske lavastusega.
"Keskööpäike" on Anu Lambi katse taaselustada kahekümnendate eksperimentaalset teatrit. Lugu seotud legendaarse Arthur Valdesega, kes korraks tõi Eesti teatrisse Euroopa värskeid tuuli, et siis siit kandist teadmata suunas kaduda.
Lavastuse avab kunstiteadlase Lea Tormise ülipikk monoloog. Mõjub vast mõnele masendavalt, aga vähemalt viib rumalamagi teemaga kurssi. Ilma selleta oleks raske õigesse meeleollu jõuda. Lavakujundus on läbivalt mustvalge, nagu ka tegelaste riietus. Näitlejaid on raske identifitseerida, kuid seekord vast polegi see oluline. Lõbus improvisatsioon pole ju sellele seltskonnale ometi keeruline. Hämmastavalt kaasahaarav on juba näidendi avav erinevate tänavakõnnakute demonstratsioon. Inimesed peaksid naerust möirgama. Aga kus sa eestlastest siis emotsiooni kätte saad. Üks daam vaid ei suuda end tagasi hoida ja rõkkab läbi näidendi sundimatult.
Kunagine eksperimentaalsus on nüüd vist küll peamiselt hea komöödia. Aga sellest pole midagi. Kahes pikemas tükis - põrgustseenis ja kohvikukordustes, jõutakse juba veidi oma piiride kompamiseni. Intensiivset teksti ja pidevat liikumist sujuvalt ühendada nõudis kindlasti arvukalt proovitunde. Ja hoopiski ei kujuta ette, mil moel Helene Vannari oma pika Golemi-monoloogi pähe suutis õppida. Tõeline meistritöö. Anu Lambi näoilmet oli tore jälgida sel hetkel kui ta lõpetas. Sealt paistis nii imetlust kui hämmeldust. Tükki oli muide tol õhtul vaatamas ka Lea Tormis.
Etenduse lõppedes jääb mulje, et näitlejale lilli ulatama tulnud neiu ei tunne grimmi alt õiget inimest ära. Pole ka ime. Selleski suhtes on "Keskööpäikeses" suurepärane töö tehtud.