Mäe tänava võlud

Avastasin äsja enda jaoks uuesti lapsepõlve lemmiksarja Hill Street Blues. Kaheksakümnendate alguse politseilood nimetust USA linnast, mille teatud piirkondi valitsevad noortejõugud ning vaesust ja lootusetust on palju. Lapsena mulle arvatavasti meeldisid sarja ääretult tugevad karakterid. Selle loo tegelased on kirja pandud hoole ja armastusega. Igaühel neist oma nägu ja lugu jutustada. Lisaks ilmselt ahmisin endasse ka seda ameerikalikku vabadust öelda ja teha mida tahad, mis meie tollases ühiskonnas tundus ennekuulmatu.
Täna imetlen selle politseisarja juures juba ka uusi asju. Politseitööd kujutatakse seal tõesõna kogukonna teenimisena. Jaoskond meenutab päris palju hilisemate haiglaseriaalide töökeskkonda. Nulltolerants koos kurjategijate demoniseerimise ning vanglasse mädanemise viskamisega (paljude Eestigi poliitikute ideaal) pole veel USA-sse jõudnud. Politseitöö on selles sarjas ikka veel pidev veenmine, dialoog ümbritsevaga. Politseil on peamiselt sotsiaalne, mitte karistav roll.
Sedagi, et linnakvartalid on rivaalitsevate noortejõukude kontrolli all, võetakse lihtsalt faktina. Politsei ja kurjategijate vahel on veel teatud lugupidamine. Omavahelised piirid on kindlaks määratud ja naljalt neid ei ületata.
Hill Street Bluesi esimestest hooaegadest õhkub veel kuuekümnendate põlvkonna lootust, et majanduslike olude paranemisel muutub ühiskond võrdsemaks ja kõik saavad õnnelikult üheskoos edasi elada. Politseil kontrollib olukorda, sekkudes üksnes äärmisel vajadusel. Ja sekkudeski püüavad nad kõigepealt heaga. Tulirelv on alati käepärast, aga selle kasutamist tuleb harva ette.
Õige pea oli sellega lõpp. Rikkad valijad nõudsid turvalisust ennekõike. Selleks, et turvatunnet lisada, tuli inimlikust suhtumisest loobuda. Poliitikud jõudsid järeldusele, et tänavad tuleb puhastada. Kuritegevus muutus sellest aina brutaalsemaks ja politsei oma tegevuses ebainimlikumaks ja julmemaks. Hilisemates politseisarjades on tegelased enamasti macholikud tüübid, kes oma "kliente" südamest põlgavad ega kohku tagasi relva ega füüsilist vägivalda kasutamast.
Seda kõike arvestades, paistab Hill Street Blues veel tänagi imeliselt värske ja nauditav. Pilk ajast kui ühiskonnas elas veel lootus.