Unenäoline laupäev

Paistab, et kui ma täna sellest ei kirjuta, siis kirjutamata ta jääbki. Sest mälupilt tuhmub paratamatult. Liiga liiga kiiresti.
Laupäeval toimus TTÜ aulas meie uue rohelise erakonna asutamiskoosolek. Seda päeva olin ammu oodanud ja ega ta pettumust nüüd küll ei valmistanud. Saalist õhkus jõudu ja tahet midagi ära teha. Et see tahe ei kaoks!
Aga alustame algusest. Kui ülikooli kohale jõudsin, oli osalejate registreerimine algamas. Tuttavad näod tuiskasid ringi või arutlesid vaikselt omapäi. Aula oli veel inimtühi. Jõin vaikselt kohvi ja vaatasin, kuidas Jutik laua taga inimesi registreeris. Muidugi ei saanud ta lihtsalt kõrvael jääda. Poleks üldse tema moodi.
Äkki leidsin ennast aulaukselt, rinnas kollane silt turvamees. Pidin minagi vabatahtlikuks hakkama. Midagi oli korralduses viltu läinud, et tulevase erakonna liikmed niimoodi eesliinile paisati. Aga mis seal siis ikka. Tühi töö oli see ukse peal seismine. Lõpuks said ikka kõik sisse, rinnasildiga või ilma. Mingi panuse olin siiski juba andnud.
Koosolek algas ja mida edasi, seda enam vaimustusse sattusin. Teadmata midagi tulevikust ega seda ennustamata - ilus on alguse juures olla. Ise seda rohelise käpajäljega hääletuslipukest tõsta või siis tõstmata jätta. Jälgida, kuidas sünnib midagi käegakatsutavalt uut. Mis on mitmete mitmete inimeste pika ja tänamatu töö vili. Sellest hääletuslipukesest muide - üks tore vanem daam kõndis TTÜ-s ringi ja muudkui küsis kõigi käest, kelle käpajälg see on? Presidendi käpajälg muidugi!
Koosoleku vaheajal vräppi nosides tekkis äkki mõte: miks mitte ise mõnda komisjoni või kogusse kandideerida? Vist see otsus tegigi päeva täiuslikuks. Natukene närvikõdi. Muidugi poleks ma iialgi uskunud, et nii palju hääli võin koguda. On ikka kuramuse meelitav, et oled kellelegi mingil moel positiivselt silma jäänud.
Aga kõige põnevamad olid vist siiski need viimased tunnid. Vabatahtlike häältelugejatena kusagil Tehnikaülikooli tagaruumides tegime sõna otseses mõttes palehigis tööd. Tund tunni järel. Vist ise ikka veel eufoorias sellest alguse juures olemisest.
Hääled lõpuks loetud, tähtsad dokumendid allkirjastatud, naeratavate inimeste seas magusat veini limpsides olin ikka veel justkui unenäos. Pea kümme tundi pärast koosoleku algust. Kodus ei tahtnud isegi süüa. Ja ka und ei tulnud sel ööl. Inimesel on parem, kui ta leiab mõttekaaslasi.

Imelist: päike novembris

Mis maja see võis kunagi olla?

Juba on tänu headele inimestele selgeks saanud, et tegemist on ühe osaga tsaariaegsetest kaitserajatistest Vääna jõe lähedal. Antud hoone asub sisemaal, aga mitte kaugel Türisalu pangast. Maginot' liinist ehk kaitsevööndist Tallinna ümber on Eesti Ekspressis kirjutanud Pekka Erelt. Kevadepoole tahaks sinnakanti veelgi luusima minna. Tundus põnev.

Kes tappis tegelikult Robert Kennedy?

John Kennedy mõrva ümber on vandenõuteooriaid rohkem kui üks. Nüüd on keegi härra põhjalikult uurinud Johni noorema venna Bobby tulistamist Los Angeleses 5. juunil 1968 ja jõudnud järeldusele, et asja taga võisid olla CIA-ga seotud ladina-ameeriklased. Täna tegeleb väidetavalt sama teemaga ka BBC Newsnight.
Muuseas: hetkeseisuga on see BBC Newsnight siit vabalt vaadatav. Lihtsalt klõpsa: watch. Nähtava sisu on küll pea identne ülalviidatud Guardiani artikliga.

Mõtterevolutsioon

No eks mina olen ikka ka alati tahtnud maailma muuta. Paremuse poole muidugi. Sinnapoole, mida ma ise paremaks pean. Loomulikult. Aga kust tavaline inimene ikka need võimalused võtab. Alati ju korrutatakse sulle: midagi ei ole parata, selline on elu. Ja eks sa vaikselt lepidki olemasolevaga parema puuduses.
Aga eelmisel neljapäeval sai mulle äkitselt selgeks, et revolutsioon on siiski võimalik. Piisavalt nutikate inimeste teostatuna võiks ta olla lausa käegakatsutavas kauguses. Liitudes roheliste algatusgrupiga ei oodanud ega lootnud ma vahest nii radikaalset muutust Eesti poliitikaellu, kui see, mida me nüüd välja pakume. Igatahes kulgesin neljapäeva õhtul nagu udus peale Von Krahlis Marek Strandbergi kuulamist. Äkki on mõtterevolutsioon siiski võimalik? Hoolimata kõigist lõpmatutest takistustest.
Kui roheliste programm pärast erakonna ametlikku asutamist avalikkuse ette tuleb, soovitan lugeda ja mõelda. Ja võimaluse korral ka mõnda meie helgemat pead kuulama minna. Eriti soovitan seda sulle, kes sa valimas ei käi ja kellel Eesti poliitikast juba ammu kõrini on saanud. Ega ma muud lubada ei julge, kui et... meiega on teistmoodi!

Kiisu - hetkel Patrick

Palju kiisusid otsivad veel kodusid http://kass4sandra.fotki.com/kassipojad/

Kallis trükiviga ja Borat

Tegin täna oma elu kõige kallima trükivea. See võib mulle maksma minna 480.- krooni. Nimelt trükkisin mobiililt parkides autonumbri valesti sisse. Seega läks mul see tund kesklinnas ka mobiiliarvele juure (15.80) ja lisaks oli mul kojamehe vahel trahvikviitung. Õigemini viiviseotsus, nagu Falck ja Tallinna Transpordiamt seda nimetavad. Eks näis, kas õnnestub EMT iseteeninduskeskkonnast saadud parkimistasude väljavõttega midagi tõestada. Sealt on näha, et terve selle kuu olen parkinud oma telefoninumbrilt autot ...MFT ja nüüd siis äkki MFF.
Teil pole sellealaseid kogemusi olnud?

Igatahes tuju selline asi paremaks ei tee.
Ja oleks siis Plazas nähtud Borat seda "kallist parkimist" ka väärt olnud. Tore, et E ja H selle naljaka leidsid olevat. Minu jaoks oli see lihtsalt ülipiinlik film. Ma tõesti hoidsin poole ajast silmi kinni. Kole oli, noh.

Lõhnad

Ma olen alati imestanud, kuidas lõhnad justkui päästavad valla mingid hingesoppi nähtamatult kogunenud mälestusi. Pikka aega pole sa neist teadlik ja siis äkki hüppavad nad esile. (Tegelikult mind ei peaks sellised seosed mind üllatama, alma materis ometi natuke hariti selle koha pealt...)
Lõhn... ja sa näed vaimusilmas lapsepõlve ligitõmbavat-eemaletõukavat uudistamiskohta vana pesuruumi taga kuuseheki ääres. Lõhn... ja silma ees köök, kus emm süüa tegi, kus me tihtipeale kolmekesi pidusööke korraldasime. Eriti tuleb meelde üks vana-aastaõhtu, mil ma nagu tavaliselt sel ajal hiigelsuurtest elutoaakendest välja vaatasin ja lugesin, mitut raketti mul õnnestub näha peale südaööd (jah, siis lasti neid seal metsa sees väga vähe, aga see-eest neid korralikke ja kõrgele-kõrgele tõusvaid). Tavaliselt ma 10ni ei jõudnud lugemisega.
Lõhn... ja silmade ette tuleb meie kiisu. Liisbet. Mustavalge-kirju ja kriimuninaline varjupaigaelanik. Sest siis sai väga tihti selle vedelseebiga käsi pestud ning see lõhn oli kogu aeg köögis või käte küljes. Ja see lõhn meenutabki nüüd teda. Kuidas saab üks pisike loomake nädalaga niimoodi südame külge kasvada, et ka praegu seda kirjutades pisarad voolavad? Sest ainult nädala ta meil ringi vudis. Siis ütles tervis üles. Aga nüüd ma pean sul minna laskma, armas Liisu. Me ikka aegajalt mõtleme su peale. Aga varsti on meil taas karvakera siin ringi jooksmas. Igatahes selliseid mõtteid me täna veeretasime. Ja usun, et nii ongi õige.

Baby! Heaven sent me you

Olen juba kaua kaua unistanud korralikust muusikakeskusest. Teate küll - sellisest mõnusast, et kõlarid on toa eri nurkades ja muusika tõepoolest ärkab ellu. Ja voolab läbi sinu.
No ja siis oli ka veel teine unistus. Selline väiksem ja vaiksem ning ebatõenäolisem teostada. Et kunagi saaks koju jälle toimiva vinüülplaadimängija. Vana armsa plaadikogu kuulamiseks, mis juba aastaid riiulil tolmab.
Jalutame me siis ühel päeval suvalisse elektroonikapoodi. Ja ma ei usu oma silmi! Alla kolme tuhande kroonine aparaat: cd, kassett, raadio, lahtised kõlarid - seda küll. Aga ka vinüülimängija! Sealsamas juures. Kõik üheskoos! Ma ausõna ei uskunud, et selliseid aparaate üldse maamuna peal olemas on. Ja teda veel Tallinna suvalises elektroonikapoes kohata. Imede ime, kuramus küll.
Täna saime ta lõpuks koju toodud. Raske on kirjeldada seda tunnet, kui pärast aastate pikkust vaheaega Texas Tornadose 90. aasta kauamängiva ümbrisest välja võtsin ja suure musta pöörlema panin. Aitäh, Schneider Electric! Baby! Heaven sent me you.

Päev täis lootust

USA valimiste tulemused taastasid pisut minu usku Ameerika rahvasse. Konservatiivide pime edasimarss peatati. Ometi kord. Demokraadid on lisaks Esindajatekoja endale haaramisele lähedal imele Senatis. 45:55 kaotusseis suudetakse ehk tõesti enda kasuks pöörata. Ja seda vaid 33 senaatori ümbervalimisel. Sel õudsel päeval paari aasta eest, kui Bush tagasi valiti, tundus vabariiklaste haare Washingtonist peaaegu lõplik. Kirjutasin toona isegi õige lootusetut teksti.
Täna on jälle lootust. Esindajatekoda hakkab juhtima San Francisco liberaalist naispoliitik Nancy Pelosi. Bushi silmis oli täna märgata hirmu. Vabariiklaste jaoks veel suuremat õudusunenägu kujutab aga endast üks teine naine: New Yorgi senaator Hillary Clinton. Täna hommikul üks BBC analüütik hoiatas siiski: Hillaryt USA presidendiks ei vali. Kandidaadiks tasub nimetada keegi Kesk-Läänest või Lõunast. Loodetavasti demokraadid kuulavad tarka juttu. 2008. aastal tuleb Ovaalkabinett omale saada. Riskida ei tasu.

Jumalast hüljatud kaubandusboks

Vabaduse väljaku tunnelis on üks Jumalast hüljatud kaubandusboks. Otse kõrval pakutakse kaupa Egiptusest tunnuslause all: Me toome Egiptusest kõike peale päikese. Ilmselt edukalt, sest firma on seal kaua vastu pidanud. Olen ammu mõelnud, et peaks kord sisse astuma ja neilt ühe vaarao muumia tellima... Aga see on teine jutt.
Too boks aga Egiptuse oma kõrval - ka seal pakutakse alati ühte ja teist eksootilist müüa. Küll India kaupa, küll Hiina oma, igasugu siidi ja karda, anumaid ja potte. Aga koht oleks justkui ära neetud. Üle kuu aja ei püsi rentnik kunagi, vaid lõpetab kurvalt oma kola väljaviimisega. Ilmselt on tänu sellele boksile tabanud pankrot nii mõndagi tublit firmat. Ometi - alati leidub uus üritaja. Eksootika ju müüb! Seda me usume. Seal Vabaduse platsi kõledas tunnelis.

Värvid hallis hilissügises

Kui ma olen eakas ja hommikust und enam suurt ei ole (mida ma hetkel küll ette ei kujuta), siis ma tahaksin, et mu maja suur klaasist sein avaneks päikesetõusu poole. Istuksin mõnusas tugitoolis ja naudiksin värve. Ega igal hommikul neid ei antagi, aga täna hommikul oli neid eriti rikkalikult. Uksest välja astudes oli taeva pilveribalad ereroosad. See oli nii intensiivne, et pani seisatama. 10 minutit hiljem tööl parklast kontori poole sammudes olid taevakaarel juba hoopis teised värvid - soojad kollased toonid.

Koosolemise lust ja valu

Von Krahli näitlejad Tiina Tauraite ja Erki Laur koos oma väikese pojaga pakuvad üpris mõtlemapaneva tunni etenduses "Erki ja Tiina". Intelligentne teater on tihti natukene raskesti talutav ja nii on ka selle tükiga. Teemasse süvenemist ja kannatlikkust on omajagu vaja. Ja suurel osal hõredast publikust ei paistnud kumbagi leiduvat. Palju mõistmatuid pilke ja pearaputusi, nihelemistest rääkimata.
Tegemist on põhiliselt tantsuetendusega. Kui seda suurepäraselt koordineeritud liikumise kunsti päris tantsuks nimetada saabki. Erki ja Tiina teevad kõike sünkroonis - vähemalt mõnda aega. Vahetevahel nauditava täpsusega.
Aga mina jälgisin huviga just neid momente, kui koostöö (kahtlemata ettekavatsetult) katkes. Mõnikord vaevunähtavalt lühikeseks hetkeks. Neil momentidel oli lavalt õhkumas mingit kummalist pinget.
Mul pole õrna aimugi, mida tegijad meile tegelikult öelda tahtsid. Mina nägin selle tunni jooksul paarisuhte iga külge. Kompavast tutvumisest läbi võimuvõitluse ja konfliktide üksteisemõistmise ja harmooniani. Kuni selle õndsa tundmuseni, et kõik on paika loksunud. Kahest inimesest saab üks.
Võib-olla on napiks sedagi tunnet. Võib-olla hakkab kõik taas otsast peale. Aga võib-olla on tulemuseks hoopis midagi enamat. Ega ei tea, kui ise järgi ei proovi.

Erkki ja Tiina Von Krahlis

Tänane Krahli etendus koosnes sümbolitest – tegelikult see oligi ainult sümbolite jada. Lugu kui sellist polnudki – juhul kui sa ise seda sinna juurde ei mõelnud. Jah, hoopis teist masti etendus kui üleüleeilne Draama Must komöödia, kus oleks võinud ajud koju ahju peale sooja jätta. Mõtlemine polnud kohustuslik. Siin aga oli näha, et ega me tavaliselt ju mõelda taha. Pole ammu näinud Krahli saali nii tühjana kui täna.

Algus oli mehe ja naise natuke naljakas vestlus (ma natuke tundsin end ära). Edasi oli aga ainult liikumine, koreograafia, tants. Kuidas kaks inimest liiguvad läbi aja ja kohtade. Alguses lihtsalt juhuslikult samades kohtades, sarnaste huvidega. Siiski vahel erinedes. Siis vaikselt ükseist märgates. Olles peaaegu üks, kuid siiski kaks. Võideldes. Mängides.

Lõpus olnud väike koduvideo pani kõigele toreda punkti. Pere. Mees, naine ja laps. Kodus.