Unenäoline laupäev

Paistab, et kui ma täna sellest ei kirjuta, siis kirjutamata ta jääbki. Sest mälupilt tuhmub paratamatult. Liiga liiga kiiresti.
Laupäeval toimus TTÜ aulas meie uue rohelise erakonna asutamiskoosolek. Seda päeva olin ammu oodanud ja ega ta pettumust nüüd küll ei valmistanud. Saalist õhkus jõudu ja tahet midagi ära teha. Et see tahe ei kaoks!
Aga alustame algusest. Kui ülikooli kohale jõudsin, oli osalejate registreerimine algamas. Tuttavad näod tuiskasid ringi või arutlesid vaikselt omapäi. Aula oli veel inimtühi. Jõin vaikselt kohvi ja vaatasin, kuidas Jutik laua taga inimesi registreeris. Muidugi ei saanud ta lihtsalt kõrvael jääda. Poleks üldse tema moodi.
Äkki leidsin ennast aulaukselt, rinnas kollane silt turvamees. Pidin minagi vabatahtlikuks hakkama. Midagi oli korralduses viltu läinud, et tulevase erakonna liikmed niimoodi eesliinile paisati. Aga mis seal siis ikka. Tühi töö oli see ukse peal seismine. Lõpuks said ikka kõik sisse, rinnasildiga või ilma. Mingi panuse olin siiski juba andnud.
Koosolek algas ja mida edasi, seda enam vaimustusse sattusin. Teadmata midagi tulevikust ega seda ennustamata - ilus on alguse juures olla. Ise seda rohelise käpajäljega hääletuslipukest tõsta või siis tõstmata jätta. Jälgida, kuidas sünnib midagi käegakatsutavalt uut. Mis on mitmete mitmete inimeste pika ja tänamatu töö vili. Sellest hääletuslipukesest muide - üks tore vanem daam kõndis TTÜ-s ringi ja muudkui küsis kõigi käest, kelle käpajälg see on? Presidendi käpajälg muidugi!
Koosoleku vaheajal vräppi nosides tekkis äkki mõte: miks mitte ise mõnda komisjoni või kogusse kandideerida? Vist see otsus tegigi päeva täiuslikuks. Natukene närvikõdi. Muidugi poleks ma iialgi uskunud, et nii palju hääli võin koguda. On ikka kuramuse meelitav, et oled kellelegi mingil moel positiivselt silma jäänud.
Aga kõige põnevamad olid vist siiski need viimased tunnid. Vabatahtlike häältelugejatena kusagil Tehnikaülikooli tagaruumides tegime sõna otseses mõttes palehigis tööd. Tund tunni järel. Vist ise ikka veel eufoorias sellest alguse juures olemisest.
Hääled lõpuks loetud, tähtsad dokumendid allkirjastatud, naeratavate inimeste seas magusat veini limpsides olin ikka veel justkui unenäos. Pea kümme tundi pärast koosoleku algust. Kodus ei tahtnud isegi süüa. Ja ka und ei tulnud sel ööl. Inimesel on parem, kui ta leiab mõttekaaslasi.