Pöffimaag

Pärast nädalat, mis sai veedetud nii unes kui ilmsi roheliste poliitikat analüüsides ja üldkoosolekul nähtut seedides, jõudis eile lõpuks kätte esimene pöffipäev sel aastal. Ja milline päev ta oli! Mitmekülgne ja joovastav. Ah, seda filmiarmastust, mis kord aastas minus ikka jälle pead tõstab! Tõesõna, neid lugusid jälgides tõstab taas pead usk inimkonda.
Õigupooolest - üks pöffifilm sai juba varem ära nähtud. Hollandlaste noortekas "Šnitsliparadiis" viis üle päris mitme aasta Kinomajja. Päris lõbus lugu noorest poisist, kes oma isa vastuseisust hoolimata otsustab kiirtoidukoha köögis nõudepesijana "elu näha". See köök on tõesõna karikatuurne - karvaste purjus meeste mängumaa, kus puhtus pole peamine ja suits hambus liha praadimine pole mingi eriline patt. Euronormid... mis euronormid? Filmis saab nalja, armastus ei puudu kah ja Maroko päritolu noored rokivad täiega. Või vähemalt niipalju kui karvane bossilooder lubab.
Tänane päev algas aga Kosmose üldse mitte uuendatud nahkistmetel koos serblaste filmiga "Homme hommikul". Tosin aastat Kanadas elanud Nenad tuleb korraks kodumaale tagasi, et oma noorikuga abielluda. Maailm, mille ta eest leiab, pole kuigivõrd muutunud. Belgradis elatakse endiselt lootusetult kitsastes korrusmajades, juuakse viina ja tõmmatakse suitsu. Ja üsna pea mõistab Nenad, et tegelikult on need inimesed tema ainsad päris sõbrad. Ja see tüdruk, kelle ta välismaale minnes oma parima sõbra embusse jättis, on tegelikult tema ainus ja igavene armastus.
Imetore väike film sellest, et minevik käib sinuga alati kaasas. Ja kui kunagi pöördud tagasi sinna kus tuled, saad aru, et tegelikult pole võimalik põgeneda. Slaavilikult metsik ja üdini kurb on see serblaste linateos. Nii harva saab tänapäeval selle kultuuriruumiga tutvuda. Põnev elamus.
Loetud tunnid hiljem leiame end Vene Kultuurikeskuse ebamaises saalis. Sinna pole ma vist kunagi varem juhtunud ja seepärast jahmatabki kogu see sealne nõukasümboolika alates laemaalist ja lõpetades sirbi ja vasarase vapiga seinal. Pole raske kujutleda, kuidas N. armee ohvitserid siin sirgetes rivides istusid. 50 aastat tagasi on aeg selles ruumis seisma jäänud.
Ja ometi sobib Lõuna-Aafrika "Tsotsi" sellesse veidi ebamaisesse ümbrusesse. Tsotsi on noor taskuvaras. Et ellu jääda, peab ta olema iga hetk valvel ja jälgima iga liigutust enda ümber. Filmi käigus muutub Tsotsi külmaverelisest kurjategijast hoolivaks inimeseks. Sündsustunne on siin võtmesõna. Igas inimeses on see olemas, ükskõik kui sügaval peidus.
Ühel päeval tulistab Tsotsi noort naist ja varastab tema auto. Äkki selgub, et tagaistmel on väike beebi. Tsotsi tahab lapse sinnasamasse maanteele jätta, aga miski sunnib viimasel hetkel ümber mõtlema. Ta võtab lapse kaasa ja ise veel laps, püüab tema eest hoolitseda. Seal Soweto lootusetus kastikülas leiab ta tänu beebile täiesti ootamatult elule uue sisu. Leiab teistsuguseid inimesi. Jõuab ajapikku tagasi omaenda vägivaldse lapsepõlve juurde tagasi. Ja pöördumatult katkevad senised sidemed. Tsotsi on võitnud võõrkeelse filmi Oscari ja asja eest. Sündsustunne.
Ja siis Glastonbury! Ma armastan muusikafestivale. Ja eriti filme muusikafestivalidest. Glastonbury on 35-aastase ajalooga pidu Inglismaal, mida Michael Eavise nimeline härra korraldab oma maa peal. Peamiselt selleks, et inimesed saaksid korra aastas kokku tulla ja olla. Olla nad ise. Või kui nad tahavad, kehastuda kelleksi teiseks. Ilma piirideta, ilma normideta. No vähemalt peaaegu. Julian Temple'i fantastilise filmi keskmes olid festivalikülastajad ise. Muusika ja muusikud olid seal nende jaoks, mitte vastupidi. Glastonbury kui Inglismaa Jeruusalemm. Kui pelgupaik. Kui kõigi veidrike kodu mõneks ebamaiseks unetuks ööpäevaks. Keset imekaunist päikesetõusu ja muda ja vihma.
Kunagine vaba hipifestival on tänaseks kõvasti turvatud äriprojekt. Ja muusikat kuuleb Glastonburys nüüd tõesõna igasugust. Aga inimesed pole kõigi nende aastatega muutunud. Paljas pepu ja naeratav nägu on endiselt kõige tavalisemad vaatepildid.
Lähemalt võib sellest Glastonbury filmist lugeda suurepärasestGuardiani ülevaatest.