Jõulupäevil...

Kõigepealt ikka vabandused, vabandused... Meie Tenerife stoori pole ikka veel päris valmis. Aga küll ta jõuab - omal ajal või pisut hiljem.
Jõulupäevil käisime Lõuna-Eestis päikest otsimas ja leidsimegi ta sealt. Kipitavalt külmana, aga ikkagi.
Minu tänavune jõululugemine on Leho Lõhmuse värskelt ilmunud raamat "Nõmme ajalugu". Üks mu supertoredatest kingitustest. Mind tohutult lummab selle väikese linnakese lugu, kus ma olen sündinud. Või linnaosa, nagu me teda täna tunneme. Kõige huvitavam fakt, mis Lõhmuse raamatust välja joonistub - nii tihe on seos Nõmme arengu ja raudtee vahel. Nõmme tekkis tänu auruvedurile ja arenes üksnes ning alles siis tõeliseks linnaks, kui liikuma hakkas elektrirong. Sellel samal pisikesel Kivimäe jaamalgi, mis minu kodust vaid mõne pika sammu kaugusel, on lähiümbruses toimuvale olnud otsustav mõju.
Mitte, et Nõmmel nüüd midagi hirmus erilist oleks viimase sajakonna aasta jooksul juhtunud. Seda mitte. Nõmmel on peaaegu alati elatud konservatiivset, alalhoidlikku elu. Eesti ajal ja Vene ajal ja Saksa ajal. Majaomanike kodanlik kultuur, kui nii võib öelda. Aga millegipärast tundub mulle, et siinsete mändide all üles kasvanud põlvkonnad on olnud õnnelikumad, kui mitmel pool mujal Tallinnas.