Pöffimaag 4: Elu pärast surma

Tänasest Päevalehest võib lugeda kellegi kommentaari sellele esmaspäevasele “Pärast pulmi” filmile. Seal on väidetud, et ajalise järgnevuse segiajamine filmis ei olnud mitte režissööri uuenduslik võte, vaid tulenes hoopis filmilintide vales järjekorras esitamisest. Kui tõesti nii, siis tegi Kosmose filmitehnik haruldaselt head tööd. Minu suutis igatahes küll täiesti ära petta. Muidugi läks see film ka korra “põlema”, nii et tehnilised probleemid olid tõesõna.
Nii või teisiti, tahaksin seda linateost veel korra vaadata, et selgust saada. Ilma ajalise segaduseta oleks see ausõna märksa igavam film! Hehhee...
Nojah. Igatahes eile jätkasin Põhjamaade filmide seltsis. Ning esimest korda sellel Pöffil pettusin veidi. Norralaste “Tüütu mees” polnud halb film, lihtsalt veidi kuiv ja maitsetu festivaliliha. Ulmehuvilistele üpris tuttava idee filmilikkuses pole kahtlust. Noor mees otsustab teha enesetapu ja hüppab metroorongi alla. Mis ootab teda ees pärast surma? Taevas või põrgu? Tegelikult mitte kumbagi. Ta tuuakse bussiga kusagile kõrbeservale ja viiakse sealt linna, mis ilmselt meenutab seda sama linna, kus ta varemgi elas. Igav rutiinne töö tavalises kontoris, korter, igavesti sõbralikud töökaaslased, aga külmad nagu kalad.
Mehel ei lähe siiski kaua mõistmaks, et midagi on väga valesti. Toidul pole maitset, alkohol ei tee purju – ühesõnaga elul puudub mekk. Ja naine, kellega ta üsna sundimatult koos elama hakkab, huvitub üksnes mööblidisainist. Tõesti. Millestki muust ei soostu rääkimagi ja mees pakub talle üksnes puhtmateriaalset huvi. Lapsi surmajärgses maailmas pole.
Peategelase uued enesetapukatsed ei too soovitud tulemust. Ta lihtsalt ei sure – sõitku rong tast kui mitu korda tahes üle. Aga ühes keldris on üks imelik sein, mis teda tõmbab. Ja seina sees auk. Kas selle seina taga on päris maailm? Või lihtsalt üks alternatiivreaalsus päris tordi ja lastega? Tont seda teab.
Selles filmis on tekitatud päris huvitav olukord, kus inimestelt on võetud kõik emotsioonid ja vaba tahe. Nad on sisuliselt masinad, mitte elavad olendid. Loodud igavesti jätkama nii, nagu enne. Teeseldes. Tüütu mehe enda programmeerimisel on lihtsalt midagi valesti läinud.