Pöffimaag 3: Üksindusest

Suur osa festivalifilmidest räägivad ühel või teisel moel üksindusest. Taanlaste “Seep”, mida pühapäeva õhtul pooljuhuslikult vaatama sattusin, polnud selles suhtes erand. Kogu tegevus toimub ühe korrusmaja kahes korteris. Ühes neist korteritest elab äsja oma elukaaslasest lahku läinud naine, teises transvestiidikalduvustega noormees. Mõlemad on jäägitult õnnetud kujud, kes pole oma lähedaste mõistmist pälvinud. Nagu arvata võib, hakkavad nad filmi käigus vaikselt teineteisele lähenema. Kergelt see muidugi ei lähe. Soovahetusoperatsiooni ootav noormees sulgub oma korterisse, teenides raha üpris näruse prostitutsiooniga. Tema päeva ilmestab mingisugune Ameerika seebiseriaal. Naine aga ei saa oma hiljutisest elukaaslasest kuidagi lahti – kuigi mehi proovib ta läbi hulgi.
Filmis on üritatud kasutada seebiooperlikku jaotust. Justkui iga seriaali “osa” algab omaette olukorratutvustusega. “Seep” ei ole soe ega kergestihaaratav film, aga mind võlus asjaolu, et varju ei jäeta seal midagi. Just nii kalgilt karm võib täiskasvanu elu olla. Kui teda ei mõisteta.
Huvitaval kombel kordus Taani filmiõhtu ka esmaspäeval. “Pärast pulmi” viib meid Indias orbudele keelt õpetava taanlase maailma. Hiljuti Bondi filmis kurikaela mänginud Mads Mikkelsen teeb siin suurepärase, ilmeka rolli. Et kodutute laste turvakodu jaoks raha saada, lendab filmi peategelane üle aastate tagasi kodumaale. Varjamatu vastumeelsusega. Aga ta peab heategijast miljonäriga kohtuma.
Kodumaal, täiesti ootamatult, paisatakse ta elu segamini. Nagu paisatakse ka film ise. Režissöör Susanne Bier kasutab nimelt ajalise järgnevuse segiajamise võtet. Esimesel hetkel tundub, et midagi oleks justkui filmist välja lõigatud. Aga lõpuks lapitakse kõik tükid kokku. Ja pilt saab ehk paremgi kui saanuks siis, kui filmikeel olnuks “tavapärane”.
Aga mida siis peategelane Taanist eest leiab? Too saladuslik miljonär on abielus mehe endise kallimaga ja tema endisel kallimal on abielluma valmistuv tütar. Võite kaks korda arvata, kes on tegelikult neiu isa? Ja saladused ei lõpe sugugi sellega.
Nagu “Seep”, on ka “Pärast pulmi” väga põhjamaine film. Elus tuleb läbi teha hulk katsumusi ja isegi kui sa näiliselt oled võitnud või lihtsalt pakku pääsenud, pole sa seda tegelikult hoopis. Ja eks see üksindus hiilib ikka nurga taga virilalt naeratades...
Eilne “Hommikusöök Pluutol” tõi lõpuks Sõprusse täissaali. Või õieti peaaegu. Otse minu kõrval istuma pidanud, aga kohale tulemata jäänud paar peaks küll kibedalt kahetsema. Sest Neil Jordan sai küll omamoodi väikese meistriteosega hakkama. Film hiilgab fantastilise muusika ja riietusega. Toimub ju tegevus glamuursetel 70-te algusaastatel, kui õhus oli sõna otseses mõttes kulda ja karda. Üks ajastu rockijumalaid on ka sellesse filmi ära eksinud. Bryan Ferry, see Roxy Musicu elegantne lauljaonu nimelt.
Aga film ise on Iirimaa raskete konfliktiaastate kroonika. Ja samal ajal tobenaljakas pilt veidi teistsuguste noorte ellu. Ja samal ajal ühe üksiku (aga seekord mitte õnnetu üksiku) hinge seiklustest vihameelses maailmas. Ja seda ka: suur film sõprusest.
Nagu taanlaste “Seebis” on ka seekord peategelane transvestiit. Aga seda hoopis loomulikumal moel. Selles mõttes, et Cillian Murphy ei ole selles filmis mees naisteriietes. Ta ongi igas suhtes naine. Ja sellepärast hoopis teistmoodi.
Üksindus? No eks ole siin sedagi. Ega Kitten ju ühiskonda ei sobi. Ja oma armastust muidugi ei leia. Aga ta saab hämmastavalt hästi hakkama. Igas olukorras. Muutumata, kompromisse tegemata. Vaat see on saavutus omaette!
Ning ärme unustame punarindu. Nemad on veel kõige armsamad.