Pöffimaag 2: Guantanamo

Kui hommik oleks õhtust targem. Aga praegusel nukral aastaajal ta seda ju ei ole. Ikka puhub vali tuul sul juuksed peast, ikka kihutavad pilved vormelikiirusel üle taevalaotuse ja aeg-ajalt kallab külma vihma. On see ju alati olnud filmifestivali jaoks täiuslik aeg – seda enam veel tänavusel eriti sombusel hilissügisel.
Pajatan veel mõnest nähtud filmist veidi. Pühapäeval näiteks seadsime ennast õige vara teele, sest piletid filmile “Tee Guantanomosse” olid ammu ostetud. Seda üllatavam, et palju kõneainet tekitanud linateost sugugi täissaal vaatama ei saabunud. Vist on teema eestlasele ikkagi liiga raskepärane ja kauge.
Film oli õige tavatu jutustus grupist noortest inglastest, kes sõidavad esivanemate maale Pakistani pruute otsima. Üpris tavapärane, et isa seda oma pojalt nõuab. Õige kiiresti harjuvad Birminghamis üles kasvanud poisid Pakistani oludega ja tunnevad end seal koduselt. Juhtumisi on 2001. aasta oktoober ja ameeriklased on alustanud oma karistusaktsiooni Afganistanis. Tõsiusklike moslemitena tahavad noored inglased naaberriigi vendi aidata ja otsustavad Kabuli sõita. Hetkeajendil, suuremalt kaalumata, mida nad õieti teevad.
Talebani võimu viimaste päevade Afganistan on üks õige masendav paik. Ja poisid mõistavad kiiresti, et õigupoolest pole neil seal midagi peale hakata. Sõjalist ettevalmistust pole, tahtmist sõdida veel vähem. Aga kohalikud ei lase neid enam tagasi Pakistani. Selle asemel jäävad nad pealetungivate võitlejate lõksu ja võetakse Talebani kõrilõikajate pähe vangi.
Mis järgneb, on kummaline õudusunenägu. Afganistanis peremehetsevad ameeriklased ei usu sugugi, et nende kätte on langenud süütud inglise poissmehed. Poisse peetakse välismaalt tulnud võitlejateks ja neid mehi tuleb kohelda eriti ohtlike kurjategijatena. Filmi peamine osa kujutabki seda, kuidas ameeriklased oma vange kohtlevad. Õige hullusti, aga ega see vist sõjatingimustes ennekuulmatu pole. Siiski on hämmastav jänkide ja nendega koostööd tegevate brittide metsik hirm ja vihkamine oma hoolealuste suhtes. Sõjavange ei peeta inimesteks ja Bushi doktriini karmus annab sõjaväelastele mõista, et nii see olema peabki. Mõni harv juhus humaanse vangivalvuri näol muidugi sekka satub, aga põhirõhk on siin sõnal harv.
Kulub aastaid, enne kui tõde noorte inglaste kohta lõpuks päevavalgele tuleb. Poiste pealtkuulajad Guantanamo laagrites saavad küll õige ruttu aru, kellega neil on tegemist. Aga oma viga tunnistada nad sugugi ei soovi. Nii saavad poisid tunda põrgupiinu õige mitmete “kaasaegsete” pealtkuulamismeetodite näol. Kuidas oleks näiteks täisvolüümil death-metal muusikaga? Mõned head tunnid väikeses kongis?
Lõpuks ei jää ameeriklastel siiski midagi üle. Viga tunnistamata ja andeks palumata saadavad nad poisid lihtsalt Inglismaale tagasi. Ja seal nad lastakse vabaks. Ning õige pea on nad Pakistanis pulmi pidamas tagasi.
Aga süütud poisikesed need meie kangelased enam pole. Nüüd on nad tõsiusklikud moslemid, kes on omal nahal jänkide külalislahkust tunda saanud. Pole väga põhjust imestada kui nad ühel ilusal päeval kätte maksta otsustavad. Ja kelle teene see siis ikkagi on? Selle üle tasub mõtiskleda.
“Tee Guantanamosse” viis mind taas kord mõttele, milline traagiline viga on ameeriklaste välispoliitika ikkagi olnud. 9. septembri sündmustele reageeriti niivõrd valesti kui vähegi saab. Selle asemel, et oma värsket vaenlast tundma õppida ja üritada leida rahumeelne väljapääs, mindi pimedat tunnelit mööda otse sõtta. Lõpmatusse sõtta, kus ei saa olla võitjaid. On ainult kaotajad: kõikide maailma riikide elanikud, kes enam ennast kunagi turvaliselt tunda ei saa. Ja see viimane ei ole üksnes ega isegi mitte peamiselt Al-Qaeda süü. Selle põhjustasid lääneriikide lühinägelikud poliitikud ise.