PARADIISISAAREL

Ookean ja loodus

Loodus on siin paradiislik – inimesele tülikaid või ohtlikke loomi-putukaid ei pidavat siin peaaegu üldse leiduma. Ei madusid, skorpione, ämblikke – tõeline pensionäri suvituskoht (nagu ta ka aastakümneid valdavalt olnud on).
Mina sattusin millegipärast igal pool viigipuusid uudistamas – enamasti küll määraja puudumise tõttu pigem aimama, et see võiks ehk kuuluda sellesse liigirohkese perekonda ju, sest... vili või leht meenutab midagi...
Hoolimata selest, et me sinna talvel sattusime, oli ikkagi kõikjal õitsvaid lilli, põõsaid ja puid. Ja muidugi pidev äratundmisrõõm haljasaladel ja lillepeenardel – puha meie toataimed. Lemmiktaim on haljastajatel jõuluajal jõulutäht. Seda jätkus kõikjale.


Üks kauaaegseid unistusi oli mul ookeanis ujumine. Arvasin lausa, et teen seda iga päev. Aga võta näpust! Punane lipp oli rannas üleval ja ega vees ka kedagi ei olnud. Meie, rumalad turistid, nagu me olime, ei saanud sellest alguses aru – vesi on ju soe, miks siis vette ei lubata??? Temperatuur ju ainuke põhjus mitte ujuma minekuks! Käärisime siis püksisääred üles ja jalutasime madalas vees ja nautisime lainevahtu. Kauaks meile seda ei antud ümbritsevate rõõmuks – tuli suur laine ja kastis meid pea nabani märjaks. Siis jõudis meile ka kohale, et laine on siin lihtsalt kohati selline prognoosimatu – tuleb suur laine pisikeste seas ja lööb kõik su plaanid uppi.
Õnneks ikkagi tuul rauges natuke viimaseks kaheks päevaks ja sain ka täitsa ookeani ujuma! Nüüd ma tean, miks kasutatakse sõna kibesoolane – just selline ongi ookeni vesi. Paar korda oli mul kõik silmad-suu-nina seda täis. Unustasin end madalasse vette merekarpe korjama ja ei jälginud laineid. Nii tuligi suurem vahusäbar ja lükkas mu pehmelt pikali. Isegi prillid jäid alles!

Loro Park

Loro Park on vist Kanaaride suurim turismimagnet. Papagoipark, mis ajapikku arenenud tõeliseks loomaaiaks. Peamiseks on pargipidajatel siiski papagoid. Neid on seal tohutult palju ja just nende iga värvi lindude säilimise heaks looduses kulutatakse enamik küllalt soolasest piletirahast.


Papagoid on võimalik õpetada tegema fantastilisi asju - näiteks arvutama või rattaga sõitma. Loro Park pakkus lisaks papagoishow’le veel teisigi huvitavaid atraktsioone. Merelõvide etendus oli ehk kõige mõnusam. Need on nii uskumatult toredad elukad, keda saab õpetada tegema igasuguseid trikke. Suur vuntsidega olevus seejuures oli eriti tore. Temas justkui õhkus meeletut indu kõik need trikid ära teha.
Loro Pargis on veel suur akvaarium, ahvid, pingviinid ja nii mõnedki muud loomad. Pikad looklevad teerajad – igal sammul mõni uskumatut värvi papagoi häält tegemas.
Aga mõnusaim moment oli meie jaoks vist tunnike kohalikus restoranis. Banaanitaimede ja sidrunipuude keskel. Aeg oli veel küllaltki varajane ja istusime seal peaaegu terve tunni vaid kahekesi. Päike paitas nii mõnusasti ning naeratus tuli justkui iseenesest näole. Selle hetke oleks tahtnud peatada.

Liiklus ja Didix

Tunnistan, et kui ma oleks ikka tegelikult teadnud, millised teed ja tänavad seal on, siis ma poleks küll julenud autoga sõitmise peale mõelda. Didix on Fiat Punto, mille Hertzi daam meile pilvisel esmaspäevahommikul peale suuremat paberimäärimist ja sabas seismist üle andis.


Üks tänav hoopis La Orotavas

Auto oli pargitud vähemasti 10-kraadise kallakuga tänavale, nina muidugi ülespoole. Pool aastat Mufti roolis automaatkäigukasti nautimist oli oma jälje jätnu. Mina seal minema ei saanud igatahes, peale 2 õnnetut katsetamist tuli üks sõbralik Hertzi tädi küsima, et milles mure. Ja nii ta parkisgi selle auto teistpidi sellel tänaval – nina allapoole. Ei tea mis mõtted tal peas küll olla võisid („Saame me kindlasti selle auto ühes tükis tagasi...“)
Eks esimesed tunnid olid kõige õudsemad - auto suri muudkui ristmikel välja jne. Hullem, kui esimene sõidutund autokoolis! Aga kolmandaks päevaks oli mul ka täiesti käpas juba siduri ja gaasiga auto kohapeal hoidmine. Ja ma ei unustanud pidevalt ära seda tõsiasja, et Didixil on olemas sidur (seda otsisin ma esimesed paar päeva koju jõudes siis muidugi ka Muftil...).
Didix oli vist ainult 1,1 mootoriga – kui 30 oli vaja mäest üles ronida, siis oli ok. Aga kiirteel, kus sõideti 120, seal lauge tõusu peal üle 80 välja võtta... jaaa. Raske.

Aga meid teenis ta vapralt ja ka Teidel käisime suuremate probleemideta ära. Tublid Itaalia autotootjad. Loodetavasti veereb Didix veel kaua mööda Tenerife mägiseid teid.

Tänavad kesklinnas (just põhjaranniku linnades) näevad välja nagu meie Tallinna vanalinna keskmised tänavad. Laiuselt. Käänakuid on enam ja kõrguste vahe oluliselt suurem. Aga neil pole tõesti palju seda lamedat ruumi seal põhjapool – ookani ja mägede vahel. Seda olulisem on sõbralik liikluskultuur – eks muidugi ole harjutud ka hullude turistidega, kes milleski midagi ei taipa. Aga hämmastav ikkagi.

Parkimiskohta on linnades väga keeruline leida. Tänavaääred on päeval lootusetult täis ja ka kahes reas kõrvuti parkimine pole midagi imepärast. Paaril korral sõitsime lihtsalt linnadest läbi, sest mitte kusagile polnud autot jätta.
Jalakäijatega ollakse väga sõbralikud. Tänavat ületada pole kusagil probleem, sest vöötraja juures jäädakse alati seisma. Milline tohutu kontrast Eesti oludega.

Mäed

Ühel hommikul asusime Didixiga teele. Esimest korda paistis alla Puerto Cruzi mäetipp kätte. Seega oli lootust, et seal üleval on selge ja kaunis ilm. Ei teadnudki tegelikult, mida oodata. Pole ju kunagi varem mägedes käinud. Elamus osutus vapustavaks. Pärast mõtlesime, et ehk olid ka teised päevad ainult alt vaadates pilves – pealtpoolt pilvi oli ilus ilm. Aga kes teab.
Vaikselt vinnasime ennast mööda korralikku asfaltmaanteed aina kõrgemale. Esimene asi olid vaated. Algul merele, hiljem juba mägede suunas. Kusagil kõrgel paistsid kätte tohutud okaspuumetsad, kõrgemal Teide ise kogu oma suursugususes. Loodus hakkas vaikselt muutuma. Palmid asendusid päris lehtpuudega, varsti olime pilvedega ühel kõrgusel.


Tee lookles muudkui ülespoole. Ootasin vist järsematki minekut tegelikkusest. Tegelikult oli korralik tee isegi väikese Didixi jaoks. Fotokas tahtis iga hetk pildistada. No nii põnev ja huvitav ja erakordne oli!
Kanaari saared kuuluvad Hispaaniale. Ja saartel, mis emamaa rannikust asuvad õige kaugel, valitseb Hispaania elulaad täielikult. Saarte algasukate guanchode kultuurist on alles ainult nännipoodide t-särkidel asuvad sümbolid. Aga teel Teidele hakkas äkki silma teeäärne kritseldus: Kaanari saared ei ole Hispaania! Hiljem nägime sarnaseid vastupanumärke paaris kohas veelgi. Nii et kusagil saartel elavad nähtavasti iseseisvuslased, Hispaania ülemvõimu vastased.
Okaspuumets seal kõrgel võlus eriti. Tohutult suured käbid ja kui pikkad okkad. Küllap vist nad männid olid seal ikkagi (valge mänd?). Õhk oli värske ja hommikuselt jahe. Kui lõppesid männid, algasid põõsad ja peale hakkas tõeline mäestik. Valgus oli seal hoopis teistsugune. Vahepeal veidi udune, siis punakaspruun ja lõpuks kristallselge, vahvalt omapärane. Jalutades oli natukene raske hingata.
Aga meie sõitsime aina edasi. Mööda laavakiviväljadest, kitsast kaljuäärt pidi. Teide ise aina lähemal ja lähemal. Ja siis olimegi 2353 meetri kõrgusel. Seal, kust köisraudtee veel üle tuhande meetri kõrgemale sõitis. Ilma meieta. Vabandust. Polnud julgust sinna imepisikesse vagunisse minna. Polnud ehk viitsimist ka tunde sabas seista. Seal üleval päikeselõõsas oli niigi hea. Rahulik avarus täis musta ja roostekarva laavakivi.


Tagasiteel tegime männimetsas veel ühe jalutuskäigu. Sattusime ammusuletud kaevanduse juurde, kus oli väike mälestusmärk 1971. aastal hukkunud kaevurile. Mis tol korral õigupoolest juhtus? Sai mõeldud, et püüame internetist uurida. Kahjuks on nüüd ununenud nii kaevuri nimi kui kaevanduse täpne asukoht.
Aga meie kihutame juba lõputuid käänakuid võttes läbi pilvede allapoole. Üleval oli päike ja all on päike, tee keskel aga pea läbinähtamatu udu. Selline oli Teide 13. novembri hommikupoolikul.

Linnad

Puerto de la Cruz

Puerto de la Cruz oli meie kodu terve selle nädala. Atlandi ookeani kaldalt nobedasti kõrgustesse tõusev linn. Poole kilomeetri kaugusel veepiirist vaatad juba ookeanile nagu pilvelõhkuja katuselt. Nii kiirelt maa tõuseb.
Rannad on õigupoolest kahel pool kesklinna. Ühel pool on selline lihtrahva peesitamispaik rohkem. Kaunis palmidega palistatud rannatee möödub musta värvi liivaga rannast, mille vastu taob Atlandi ookean oma võimsaid laineid. Tihtipeale taob nii kõvasti, et vetteminekust pole mõtet unistadagi.
Teisel pool südalinna naudib rikkam (või siis lihtsalt mugavam) rahvas oma rannamõnusid mere äärde ehitatud basseinide ääres. Mis on tegelikult halenaljakas vaatepilt. Ookean käeulatuses, eelistab see rahvakild basseini kloorivett. Sest kloori Tenerifel armastatakse. See lõhn ei kao ninast kuigi kergelt.
Veepiiri lähedal on tohutud hotellikompleksid täis Põhja-Euroopa rikkaid turiste. Üksnes pühapäeva hommikupoolikul tuleb Tenerifele Taanist kolm suurt lennukitäit inimesi. Ja Soomest, Rootsist, Saksamaalt... Paljud turistid sellest hotellitsoonist nädala-kahe jooksul ei väljugi. No võib-olla teevad vanalinnas mõne tiiru. Samuti madalal asuv vanalinn on hotellide poolt justkui sisse piiratud. Sugugi mitte inetu, aga ka mitte väljapaistvalt kena tänavaterägastik täis ninni-nännipoode ja erineva tasemega söögikohti.


Pisut kõrgemal veepiirist on villade rajoon ja uhkemad hotellid. Viimased põhiliselt Saksa pensionäride päralt.
Kus elab seda turistidemassi teenindav personal? Julgen pakkuda, et mägedes. La Orotavas ja kõrgemalgi.

La Orotava

Ma ei teagi täpselt, kuidas Puerto Cruz La Orotavaks üle läheb. Tegelikult katkematult kõrgustesse tõusva linna katkestab mingil hetkel neljarealine kiirtee, kuid tegelikult on linna nimi vist juba enne seda vahetunud. La Orotava on igal juhul tutvumist väärt. Tegelikult jättis see linn ehk nähtust kõige sügavama mulje. Vanalinn on põnevaid vanu hooneid täis, tänavad on kitsad ja vonklevad paralleelselt mäeküljega või siis üles ja alla. Aeg-ajalt avaneb suurejooneline vaade alla ookeani suunas.


Kõndisime seal ringi juba emotsioonidest väsinuna – olime ju just Teide jalamilt tulnud. Äkki seisime ühe kauni sisehoovi väravas ja jälgisime, kuidas paabulind seal aeglaselt ringi jalutab. Söögikoht! Imeilus ja üldse mitte nii üle mõistuse kallis. Kaua otsustamine aega ei võtnud. Sellest sai meie reisi kõige kaunim lõunasöök. Vana villa oli imetoredasti korda tehtud – nagu siit pildi pealt ka näete. Teenindus sõbralik, toit imehea. Üpris täiuslik elamus, ütleks. Kui kunagi La Orotavasse satute, siis kasutades Loro Pargi hüüdlauset: “a must on Canaries.” Söögikohal on ka oma veebiaadress: www.zonakiu.net

Garachico

Kindlasti väärib märkimist Garachico. See väike linnake asub Puerto Cruzist läänes, kohe ookeani rannikul. Pika ajalooga on seegi paik. Reisijuhi väitel elas linnake oma paremaid päevi enne 1706. aasta vulkaanipurset, mis suurema osa hoonestusest hävitas. Aga nii mõnigi vanem hoone on tänaseni säilinud. Garachicos käisime kohe esimesel päeval, kui Didix meie käsutuses oli. Pärast seiklusrikast hommikut liiklusega harjumisel ja parkimiskohtade otsimisel, olime sõitnud pärast maalilist põhjaranniku teed lääne suunas. Mööda banaaniistandustest ja teeäärsetest pisikestest söögikohtadest ja uskumatutest vaateplatvormidest ja kõrgetest kaljudest. Läbi tunnelite. Parkisime lõpuks otse ookeani kaldale ja lootsime, et linna pole pikk tee kõndida. Ega olnudki. Varsti olime peaväljaku ääres ja imetlesime pisikest Simon Bolivari mälestusmärki. Bolivar, paljude Lõuna-Ameerika riikide vabastaja Hispaania koloniaalvõimu alt, miks on tema mälestusmärk siin? Garachicos sündis Bolivari ema.

Reisijuhi alusel planeeritud söögikohta me Garachicost ei leidnudki. Tea, kas nimi vahetunud või restoran suletud hoopis. Möllavate lainetega ookeanist pole kaugel igav, aga odav pitsarestoran. Sugugi mitte ainus meie jaoks sel nädalal. Ettekandja on väga lõbus sell, muudkui viskab vimkasid. Ja toit on söödav. Mere ääres on valmimas tore uus jalutusrada kivide vahele, kuhu aga veel pekslevate lainete vahele kõndima ei pääsenud. Kõrval on nelinurkne kiviehitis Castillo, merekindlus. Selliseid leidub siin pea igas mereäärses linnas ja kohalikud on nende vanade kindluste üle väga uhked.

Santa Cruz de Tenerife

on saare pealinn. Selline Tallinnaga samas suurusjärgus linn, mis jääb peamistest turismiteedest kõrvale. Päris tore linn tegelikult, kus erinevalt Puerto Cruzist kuulis peamiselt hispaania keelt. Sel päeval, kui Santa Cruzi sõitsime, polnud meil kiirteelt ära pööramisega õnne. Õiget teed La Lagunasse ei leidnud ja nii kihutasime otseteed mere äärde, Santa Cruzi, välja. Parkimiskoha leidsime päris mere äärest McDonalds’i parklast. Kohe seal kõrval asub Calatrava auditoorium, tohutu valgest kivist kontserdihoone. Mis meile meenutas esimesel pilgul kuulsat Sydney ooperimaja, aga ega ta nüüd midagi võrreldavat muidugi pole. Siiski avanes sealt auditooriumi juurest tore vaade linnale ja linna taga asuvatele teravatipulistele mägedele.
Mereäärne jalutuskäik viis meid pikkamisi vanalinna. Seal me muudkui vantsisime – vasakul päris suurlinnalik automagistraal, paremal tohutu kaubasadam. Käib ju Tenerife varustamine endiselt peamiselt meritsi.

Santa Cruz üllatas mind vist kõige rohkem selle poolest, et ta oli üpris tüüpiline pealinn hullumeelse liikluse, mõnusalt pika, aga sisutute poodidega palistatud kaubatänava ja paljude ilusate väljakutega. Lõpuks veel tore turg nimega Meie Ema Aafrika Turg (Mercado de la Nuestra Madre Africa). Jah, tõepoolest – tegelikult olime me ju parajasti Aafrikas. Puht geograafilises mõttes. Leidsime sealt turult õige toreda kaelakee.
Santa Cruzis tundsime ka esimest korda üle õige mitme kuu, mida tähendab palavus. Selleks hetkeks, kui linnast lõpuks õige tee välja leidsime, oli enesetunne juba üpris kuum ja väsinud.

La Laguna

La Lagunasse jõudmine oli paras imelugu. Leidnud küll oma meelest õige koha kiirteelt ära pööramiseks, sattusime otsekohe meeletusse liiklusmöllu. Läks aega, enne kui leidsime pisut rahulikuma tänava ja isegi vaba parkimiskoha. Viieks sekundiks. Nii palju läks aega, kuni hoonest väljus käsi pilduv härrasmees ja teatas, et siia kohe päris kindlasti parkida ei saa, sest kohe on kohal tohutult suur kaubaauto ning koht on reserveeritud talle. Jutiku nukker-kurnatud nägu tagas meile siiski peatuspaiga kohe seal kõrval.

Aga oli see nüüd ikka La Laguna? Leidsime peagi ühe kiriku ja sealt kõrvalt linnaplaani. Võrdlus meie reisikirjaga kindlat vastust ei andnud.
Lõpuks siiski jõudsime oma napi La Laguna kaardi ääre peale ja saime kindla teadmise – see ikka on see linn! Tõmbasime hinge, sellest tihedast liikluskeerisest eemaldumise puhul ja külastasime kohalikku pagaritöökoda. Üldiselt jättis see linn väga rahuliku ja vaikse mulje, aga me olime taas sattunud ringi hulkuma siesta ajal – seega oligi enamik kohti kinni ja inimesi tänaval vähem.

Kulinad

Igal sammul oli linnades nännipoode – nii ehteid kui nõusid, nii riideid kui tüüpilist turistinänni. Usun, et minuga oli raske, sest alguses tundus, et seal oli nii palju omanäolisi ehteid müügil ja nii ma käisin igas ettejuhtuvas kulinapoes. Reisi teises pooles kõik mulle nii ainulaadne enam ei tundunud, kuid ühtteist sai kaasa ostetud küll.
Kõige huvitavam neist kandis vist nimetust Tierra Fertil. Tõeliselt värviliste ja paljuski käsitsitehtud hilpude kodu. Üks tore värviline ruuduline pluus sai sellest poest ostetud.
Kukuxumusu oli üks kaubamärk, mille nännipoed kuulusid ühtede huvitavamate hulka. www.kukuxumusu.com Hakkasime omapäi kõiki neid poekesi sedamoodi kutsuma.

***

3 sellist elamust, mis annavad edasi kogu meie reisi meeleolu, ja mida ma kõhklematult kõigile esmakordselt Kanaaridele minejatele soovitaksin, oleksid:

- Musta liivaga rand Puerto de la Cruzis, palistatuna hiiglaslikest aaloepuhmastest, inimesekõrgustest kaktustest ja palmidest – seal lihtsalt tuleb ujumas käia! Kui muidugi tuul lubab. Ja kindlasti peab ka mõned merekarbid sellest lainevahust välja noppima ja tasku pistma.
- Muinasjutuline restoran La Orotavas. Kiu’s oli tasakaalus vanailmeline õhkkond, lopsakas eksootiline taimestik, vaade ookeanile (u 600m kõrguselt) ja muidugi fantastiline toit!
- Väikelinn Garachico imekitsukeste käänuliste tänavate ja igivanade majadega. Ja milline park veel seal mäejalamil oli!

Kristian ja Jutik