Lõhnad

Ma olen alati imestanud, kuidas lõhnad justkui päästavad valla mingid hingesoppi nähtamatult kogunenud mälestusi. Pikka aega pole sa neist teadlik ja siis äkki hüppavad nad esile. (Tegelikult mind ei peaks sellised seosed mind üllatama, alma materis ometi natuke hariti selle koha pealt...)
Lõhn... ja sa näed vaimusilmas lapsepõlve ligitõmbavat-eemaletõukavat uudistamiskohta vana pesuruumi taga kuuseheki ääres. Lõhn... ja silma ees köök, kus emm süüa tegi, kus me tihtipeale kolmekesi pidusööke korraldasime. Eriti tuleb meelde üks vana-aastaõhtu, mil ma nagu tavaliselt sel ajal hiigelsuurtest elutoaakendest välja vaatasin ja lugesin, mitut raketti mul õnnestub näha peale südaööd (jah, siis lasti neid seal metsa sees väga vähe, aga see-eest neid korralikke ja kõrgele-kõrgele tõusvaid). Tavaliselt ma 10ni ei jõudnud lugemisega.
Lõhn... ja silmade ette tuleb meie kiisu. Liisbet. Mustavalge-kirju ja kriimuninaline varjupaigaelanik. Sest siis sai väga tihti selle vedelseebiga käsi pestud ning see lõhn oli kogu aeg köögis või käte küljes. Ja see lõhn meenutabki nüüd teda. Kuidas saab üks pisike loomake nädalaga niimoodi südame külge kasvada, et ka praegu seda kirjutades pisarad voolavad? Sest ainult nädala ta meil ringi vudis. Siis ütles tervis üles. Aga nüüd ma pean sul minna laskma, armas Liisu. Me ikka aegajalt mõtleme su peale. Aga varsti on meil taas karvakera siin ringi jooksmas. Igatahes selliseid mõtteid me täna veeretasime. Ja usun, et nii ongi õige.