Kopitanud & Räpane

Keegi ei taha sellise kaubamärgi all mulle mõnda toodet müüa? Hetkel kuluks ära. Tunne praegu justkui sandil. Kõigepealt kirjutatakse pikk ja põhjalik dokument ühiselt valmis ja siis visatakse nagu koer ukse taha. Nii see elu meil siin Eestis käib.

Armulised inglid

here i am with a half-empty bottle of pain
sittin' down with the loneliness upon me again
but if i could find heaven instead of this place
i would leave this town with sweet angels of grace

Ma ei tea, miks kurvad laulud mulle nii ligitõmbavad tunduvad. Sõnade valu, üksindus, lootusetus üheskoos imearmsa meloodiaga - see on hukutavalt vägev kombinatsioon. Täna teeb mind hingetuks Po' Girl oma lauluga "Angels of Grace". Ah, vaimustav lihtsalt.

the moon is the lover that longs for the sun
my heart is hung over my soul is undone
but if i could find heaven instead of this place
i would leave this town with sweet angels of grace

Po' Girl on Vancouveri kvartett, üks neid vaimustavaid Kanada näitsikute punte. Viimastel aastatel on mulle hinge pugenud veel kaks samasugust samast riigist: The Be Good Tanyas ja The Wailin' Jennys. Po' Girlis kirjutab neid kõige südantlõhestavalt kaunimaid lugusid Trisha Klein. Mõnda bändi laulu saab kuulata siit. Vaimustav suvehommiku kirjeldus So Lazy (mis kohe leheküljele minnes mängima hakkab) on seejuures samuti Trisha sulest.
Vist on lootusetu lootus Po' Girli kunagi oma silmaga laval näha. Või siis Tanyasid või Jennysid. Eriti kurva muusika fännile ei mõtle kahjuks keegi.

you're as sweet as honey as warm as the sun
you would love me so good lord, oh what have i done
but if i could find heaven instead of this place
i would leave this town with sweet angels of grace

Laulusõnad: Trisha Klein

Lahtise õllepudeliga kevadet nautimas

Seal ta jälle seisab. Äärelinna poenurgal. Rahulolev ilme näol, pilk unistavalt kaugusse suunatud. Miks ka mitte, õllepudelist on alles kolmandik joodud. Maailm on vahelduseks õnnelik paik. Teisel nurgal käratseb aina suurenev teismeliste kamp. Kultuurne vaba aja veetmine, mis talvepimeduses omajagu raskendatud, on taas täies hoos.

Põgenemistest

See pagana riigiametniku identiteet tundub aeg-ajalt nii jälestusväärne, et vaju või maa alla. Või siis põgene sinna, kuhu Eesti õigusruum ei ulatu. Võimatu ju panna inimesi mõistma, et ametnik ei kirjuta seadusi. Küll aga peab ta kellegi teise poolt kirjutatud seaduse järgi tegutsema. Seaduse puudulikkus langeb aga ikka ja alati ametniku kraesse. Tee või tina.
Aga see selleks. Pidin hoopis Krister Kivi reisiraamatust "Eesti maja" kõnelema. Jutik soovitas, et äkki meeldib mulle. Ja eks tal oli omajagu õigus.
Raamat näeb kujunduselt välja nagu halvemat sorti kommertsnaistekas, aga eks seegi vist ole taotluslik. Foobiatest igast suunast ümbritsetud kohutavas armuvalus Krister põgeneb iseenda eest ümbermaailmareisile. Justkui Eesti Majasid ja veel säilinud väliseestluse riismeid otsima. Kuigi sisuliselt loeme me rohkem noormehe õudsetest lennureisidest ja jubedatest hotellidest, milledes ta on sunnitud ööbima. Raugaikka jõudnud väliseestlusest ta suuremat ei pea. Kuigi tuleb ju ka tunnistada, et raske on innustada millestki, mis sisuliselt maa pealt kadunud.
Mõningaid huvitavaid eestlasi ta oma teekonnal muidugi kohtab, aga need Eesti majad Kristerit ei armasta. Nad on kas lukus, ämblikuvõrkudes või täis kurja ilmega Pätse ja Tõnissone tõtt vaatamas. Mis iseenesest pole ju üllatus. Jäänukid minevikust, mis ei tule enam tagasi. Suurel osal väliseestlusest pole enam meie kalli banaanivabariigiga vähimatki pistmist.
Lõbusa algusega raamat muutub ajapikku aina kurvemaks. Krister on nii lootusetult puntras omaga. Ja üksi. Üksi. Pikk intervjuu Kanadas elava professor Endel Tulvinguga on üllatav katkestus sellesse enesehaletsuse mantrasse. Kuid siis läheb jälle kohe vanamoodi edasi.
Lõpus aga paistab päikegi pilvede tagant piiluvat. "Päeva jooksul sadu lakkab." Nagu armastavad öelda Eesti ilmaennustajad pilvitu päeva hommikul.

Kitu või Pätrik või pigem lihtsalt kiisu

Me usume!

Üdini hall päev. Jalad viivad mind pärastlõunal Lillekülla, kus mängitakse selle lohutamatu taeva all jalgpalli.
Imelik kant on see raudteevahe seal. Kus lõpeb asfalti, algab jube pruun tühermaa. Prügine ja koerasitta täis. Raudruunad künnavad tammi kord ühel pool, kord teisel. Maa rappub päris kõvasti.
Seal samas seisab jalgpallitempel. Meie au ja uhkus. Selles märtsivihmas küll tühja ja pimedana. Hoopis kõrvale kunstmuruplatsi äärde on püstitatud tribüün. Ja seal kügelevad külmetavad noored eestlased ning hüüavad: me usume! Poisid ja tüdrukud. Florasse usuvad.
Teisel pool tühermaal Florasse uskujaid napib. Mõned vene keelt kõnelevad isikud on tohutute puujuurte otsa roninud ja kommenteerivad sealt mängu häälekalt. Otse staadioni traataia kõrvale on sõitnud pisikese leegikesega kaunistatud sportauto. Mootor muidugi töötab. Kümme meetrit mänguväljaku äärejoonest! Aga ei paista ainsatki turvameest. Loomulikult on nii soojem mängu vaadata. Poolaja lõpu eel ronib sealt välja blondeeritud juustega nolk. Roheline Levadia särk turritab pükstest välja.
Jalgpall ühendab inimesi. Aga mul on külm. Teist poolaega ma ei vaata. Kõnnin hoopis läbi selle Lilleküla asfaldidžungli vanalinna. Mõnus on jalutada pärast tundidepikkust istumist. Isegi sellisel üksildasel hallil päeval.

Jeesus armastab Kevinit

Blogimaailma mahub igasugust rahvast. Keegi teravmeelitseja on näiteks pannud oma lehekülje nimeks What Would Jesus Blog? ja kirjutanud avaliku armastuskirja kellelegi Kevin Barnesile bändist Of Montreal. Põrgutki nad Montrealist on need Kevin Barnes ja kompanii, Athensist Georgia osariigis hoopis. Aga esmatutvus lauluga Suffer For Fashion polnud sugugi paha. Jeesuse stiilis armastuskirja ma nüüd kohe küll kirjutama ei hakkaks.
Aga Ameerika mandril paistab päris toredaid noori indie-bände olevat: Beirut ja The Dears (päriselt Montrealist!) ja The Decemberists.
Kuulake terviseks. Aga pärast ostke siis plaat ka, eksju. Saavad noored muusikud veidi söögiraha kah.

Päikesejänku

Olgu annaalidesse märgitud, et 13. märts oli imeilus kevadpäev. Päike paistis ja tänavad siin linnas olid kuivad ja jalutamiseks justkui loodud. Isegi seda igakevadist õudset tolmu polnud õhus keerutamas. Imetlusväärne - kas märtsikellukest on tõesti lootust üle pikkade aastate märtsis kohata?
Nädal on läinud kuidagi kiiresti. Igal õhtul saame rindeteateid valitsusläbirääkimistest. Tõsine töö on ette võetud. Kas tulemus erakonda rahuldab see on iseasi. Ma ise olen natukene kahevahel nagu alati. Pigem vist siiski ei kipuks nii kangesti valitsema. Kui just midagi väga olulist läbi ei õnnestu suruda...
Eile pidin kõigepealt üle elama asutuse juubeli. Teate ju küll - ülikonnad vajuvad kokku ja hakkavad kalli bossi ees koogutama ning õõnsaid kiidusõnu laduma. No pole hullu, pärast saab tikuvõileiba ja veini. Mina mõistsin taaskord, et puudub oskus sellistel koosviibimistel head nägu teha. Füüsiliselt on vastik. Vanasti sain kuidagi hakkama, aga enam ei suuda üldse. Lasin esimesel võimalusel jalga.
Väljavaated rikutud? Kahtlemata. Aga juba ammu enne.
Pärast käisime Jutikuga veel seda järjekordset Hugh Granti romantilist komöödiat vaatamas. Läheb vist Hugh-poiss liiale nende üheülbaliste filmidega. See oli justkui vaimukam ja paremini kirjutatud.

Novembrilörts

No see ei saa ometi võimalik olla! Väljas on november ehk lörtsi kallab lohutamatult hallist taevast. Ja veel täna hommikul kuulsin pealt kahekõnet teemal - kas on juba seda tõelist kevadelõhna tunda? Kus sa sellega.
Muidu... Muidu on nii, et Jutik on kodus haige ja minul süda valutab. Vastik siin tööl sitsida. Eile vaatasime üheskoos lõpuks "Mootorrattapäevikuid", mis mulle juba kaks aastat tagasi huvitav tundus. Üllatavalt madala profiiliga, südamest inimlik film. Ei mingit suurejoonelist Ernesto Che Guevara revolutsioonilist tegevust, ainult kaks noort meest rändamas mööda Lõuna-Ameerikat. Juhukohtumised tavaliste inimestega võivad sinu maailmavaadet tundmatuseni muuta. Guevara reisikaaslane oli tänaseni Kuubas elav Alberto Granado
Filmi tõlge oli pea sama jube kui hiljuti meedias kajastamist leidnud "Olla Stanley Kubricku" oma. DVD väljaandja vist sama kah. See viimane film ootab muuseas meil ikka veel kodus vaatamist.

Kuhu nüüd, rohelised?

Eile õhtul Von Krahlis mõjus vist see pisut rusuvalt, et algul lootustandvamanagi tundunud valimistulemused õhtu jooksul nigelamaks muutusid. Kuigi oli ju teada, et eelhäältest ja e-häältest suurema toetuse saame. Igatahes suurt eufooriat polnud märgata, vaikset rahulolu küll. Paari nurisevat märkust kuulsin ka, aga see polnud valdav. Ja olgu veel eilse õhtu najal ära öeldud: suitsetamise keelamine avalikes ruumides ei tule päevagi liiga vara! Rohelised tossavad kahetsusvärrsel kombel samamoodi nagu teisedki.
Aga need tulemused on ju meil ikkagi suurepärased. Valimisreklaami teistega võrreldes ei eksisteerinud, kampaaniat tehti suuresti isiklikust entusiasmist. Muidugi - mingi professionaalne tugi oli meilgi. Ilma selleta polnuks küll üldsegi lootust.
Aga roheliste ideedel on ühiskonnas toetust: pea 40 tuhat häält on esimesel korral tubli tulemus. Ja ei jagunud neid hääli vaid Marek Strandbergile. Said teisedki päris korralikult ja see on kahtlemata erakonna kui terviku võit. Ning tulevikku vaadates ehk heagi, et superüllatust nagu Res Publica nelja aasta eest ei tehtud. Nüüd ei lähe me ehk ennast täis ega hakka liiga jõuliselt uskuma, et kõikvõimsad oleme.
Mis saab edasi? Erakonna ülesehitamine tuleks nüüd lõpule viia. Programm viimistleda, otsedemokraatia korralikult toimima panna ja muidugi Riigikogus tubli tööd teha. Eks valitsusse minna on kuue kohaga nadivõitu muidugi. Hääl jääb nõrgaks. Aga mis teha: asi seegi, et niigi suur protsent elanikkonnast majanduskasvu tingimustes oma pudrukausist pisut kaugemale vaatab. Naljakas on seejuures, kuidas ajakirjandus meist vägisi parempoolseid üritab teha. Sisuliselt pole meil reformi ja isamaa/res publicaga kuigi palju ühist. Ja viljakaid koalitsioonikõnelusi nende erakondadega ma ka kuigi hästi ette ei kujuta. Midagi peab ju meiegi programmist selleks ellu viidama.
Meile Jutikuga valmistas suurt rõõmu ka sotside tubli tulemus. On ju nemad tegelikult roheliste hingesugulased ning sõbrad. Õnneks me neilt hääli ära ei võtnud.
Aga nüüd? Tuleb edasi töötada.

Ükskõikne, ootuses

Viimane suusa emmemm, millesse ma ükskõikselt suhtusin, toimus 1978. aastal. Tõenäoliselt oli mul nelja-aastasena muudki teha. Aga 1982. aasta talv Holmenkollenis ja Norra ning NSV Liidu uskumatu heitlus meeste teatesõidus haaras mind totaalselt. Sellest päevast peale olen seda suuskamist ikka suht regulaarselt jälginud. Ja ikka vahelduva eduga norrakaid fännates - selle ammuse päeva mälestuseks 25 aastat tagasi. Braa ja Mikkelsplass, Langli ja Ulvang, Daehlie ja Alsgaard.
Olid ajad. Millegipärast enam ei huvita eriti. Olümpiat veel viitsisin eelmisel talvel jälgida, aga tänavu on teisiti. Võitku laskesuusataja Lars Berger või kes iganes.
Tegelikult teeb see letargia mulle muret. Miks ma nõnna laisk olen praegu? Ehk toob märts elu sisse tagasi. Tänane on ju minu jaoks alati, hoolimata ilmast, kevade esimene päev.

Kõik traditsiooniline on kunagi uus olnud

Kivirähk oma tuntud mahlakuses - Mees, kes teadis ussisõnu. Aga see raamat pole nii lustakas kui Rehepapp, kurvem alatoon ja tõsisem.
Mis mulle siit-sealt silma jäi:

... esimest korda külarahva elamist nähes lööb see kribu-krabu lapsel pea pulki täis. Mitte ainult lapsel, täiskasvanutel ka. Vaata kui paljud on metsast ära külasse kolinud. Sinu enda isa nende hulgas. Tema rääkis ka muudkui sellest, kui tore ja uhke on külas elada. Endal silmad särasid peas kui metskassil. Küla ajabki hulluks, sest neil on seal tõesti palju isevärki riistapuid. Aga sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ainult ühel põhjusel – nad on ussisõnad ära unustanud.

***

„Mis seal imestada," lisas Ints. „Neile ju meeldivad raudmehed, aga need on vist siilide sugulased, samasuguse okkalise vammusega. Raudmehi inimesed juba toidavad, ma ei imestaks, kui nad varsti hakkaksid ka siilide kaussi piima valama."

***

Noh, kogu see haldjate ja näkkide jutt. Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll.

***

Ning Pirre ja Rääk olid ju ka tegelikult inimesed, ehkki karvasemad kui ükski meist. Seda oli selgelt näha, kuna nad ei kandnud seljas loomanahku, vaid jalutasid ringi ihualasti. Nad väitsid, et säärane on iidne komme ja et meie rahva allakäik ei alanud mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ning võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad. Nende endi majapidamises polnud kübetki metalli, üksnes kivist valmistatud pihukirved. Need olid kohmakad ja peaaegu vormitud, kuid Pirre ja Rääk kinnitasid, et see-eest istuvad nad mugavalt peos ja mõjuvad tervislikult.


***

... rahvale on alati meeldinud uskuda, et järved ja jõed pole üksnes suured veeloigud või nired, vaid samasugused elusolendid nagu me isegi. Ja et seda paremini mõista ning endale ette kujutada, on välja mõeldud kõik need haldjad, kes siis justkui peaksid vetesügavuses elama.
On hoopis põnevam ja kenam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ja puid vigastaks.

***

Praegu, kui mul enam mitte midagi teha pole, tuletan ma vahel meelde neid iidseid viise, mida peale minu enam mittekeegi ei mäleta, ja ümisen omaette. Need vanad laulud meeldivad mulle palju rohkem kui see moodne regilaul, mida naised tänapäeval külades kõõrutavad ja mis mul alati pea valutama paneb. See kestab nii lõputult kaua, tundub, et naised ei jäägi enam vait. Inimahvide laulud polnud kunagi pikad, nad lõppesid kas kõrvulukustava karjega või vaibusid tasaseks suminaks, ja neis oli imelik vägi.

***

On omahirmu suurendamiseks välja mõelnud kõiksugu uskumatuid peletisi – libahunte, härjapõlvlasi ja tonte. Isegi haldjaid usuvad ja kardavad need vaesed lollpead – hiietark Ülgas võiks tõesti rahul olla, tal on tublid jüngrid ning neid on palju. Kumaline, et ussisõnad on unustatud, kuid usk haldjatesse jääb. Lollus on tugevam kui tarkus. Rumalus on vinske nagu puujuur, mis puurib end maasse end seal, kus kunagi kõndisid inimesed. Mets vohab, külainimesi sünnib aina juurde – aga mina olen viimane mees, kes mõistab ussisõnu.

***

„Midagi pole parata," ütles Johannes. „Inimene püüab, jumal juhib. Meie tegime kõik, mis meie võimuses, aga lõpliku otsuse teeb ikka jumal."
See jutt tuletas mulle nii väga meelde Ülgast ja tema haldjaid, kelle kaela võis alati kõik oma eksimused veeretada, et mul hakkas lausa imelik. Miski ei muutu. Ikka on olemas mõni väljamõeldud koll, keda saab panna vastutama.