Higine päev

Pole ma palavusega täna sugugi sinasõbraks jõudnud saada. Seal Lõuna-Eestis vist seda juba päevade kaupa talutud, nüüd jõudis ta ka siia. Ning ilmselt pole ma ainuke, sest hommikul bussis kukkus üks naine päris kokku. Oli siis õhupuudusest või langetõvehoo tagajärjel. Igal juhul sai selgeks, et isegi Pärnu maanteele peab hommikusel tipptunnil kiirabi õige kaua ootama.
Ja kõik see just tänasel päeval, kui olin endale lubanud, et teen veidi parteilist kirjatööd. Tegin hambad ristis ikkagi ära. Tubli olen.
Lõunale minnes vaatasin jahmatusega inimesi rahulikult lebamas neis linnavalitsuse miljoneid maksma läinud lamamistoolides Harju tänava haljasalal. Minul läheb pärast paariminutilist päikese käes viibimist sellise ilmaga silme eest mustaks. Üldse ei talu.
Õhtul vihastasin tõsiselt. Sellepärast, kuidas vaid konfliktide vältimiseks ollakse valmis tegema täiesti absurdseid otsuseid. Sest nii on justkui mugavam.
Ja mida ma praegu teen? Kirjutan ja higistan. Higistan ja kirjutan. Selline päev.

The Europeani ajastu

Kunagi üheksakümnendate aastate algul lugesin suure huviga ajalehte The European. Oli brittide, täpsemalt magnaat Robert Maxwelli, väljaanne, mis püüdis maailmale läheneda Euroopa perspektiivist. Lisaks inglastele kirjutasid seal paljud intelligentsed mandrieurooplased ja aeg-ajalt peeti võimalikuks isegi siia ida poole kiigata. Sir Peter Ustinovi vaimukad kultuurikolumnid ning ajalehe veidravõitu aktiivsus Ameerika jalgpalli euroliiga propageerimisel on senini meeles. Kusagil 1993. aasta paiku European minu lugemislaualt kadus ja õige pea muutus möödanikuks ka ajaleht ise. Veel enne tõelist internetiajastut. Nõnda pole temast kahjuks ka netis suuremat säilinud.
Minu mõtted The Europeanile viis aga Raul Ruizi sõpruses linastuv "Klimt". Lääne-Euroopa riikide ühistöö, mis kahtlemata Euroopa ajalehele suurt rõõmu oleks valmistanud. On see ju järjekordne näide Euroopa kultuurilisest ühisosast. Võimest ühiselt ka ilma Ameerika rahadeta midagi päris suurejoonelist korda saata.
"Klimt" vaimustas mind eelkõige fantastiliste 20. sajandi alguse interjööridega. Ka kostüümid on selles filmis vaatamist väärt. Muidugi on kahju, et näitlejad, ka Klimti mängiv John Malkovich, ei saa seekord just väga palju oma võimeid näidata. Aga nad näevad elegantsed välja. Pagana elegantsed.

Tennisepiigad Pariisis

Jah, see jalgpallifinaal läks kahjuks nagu läks - ilma minu rõõmuhõiseteta - ning muresid on viimasel ajal nii palju, et ei jaksa neist siia kirjutada. Vähemalt veel.
Aga Pariisis käib juba tõeline madin ja on mida vaadata.

Finaalipäev

Hommikul tuhnisin päris kaua riiuleid mööda, aga leidsin Liverpooli vapimärgi üles ja riputasin uhkelt rinda. Õllereklaamiga punasel särgil ju tööle minna ei saa.
Shnelli tiigi kõrvalt siis ametisse jalutades hakkasin mõtisklema, kas saab veerandsada aastat fänlust juba täis. Aga ei mõelnud välja. Tean, et toetasin Liverpooli teadlikult 1984. aasta Euroopa karika finaali aegu, aga kas ja kui palju varem? Mälus on vikerkaarekarva udu.
Igatahes täna elan Ateena finaali ootuses. 10 punast meest ja kollkipper. Maria McKee iseloomustab oma uuel plaadil mind hästi: "Too many heroes and not enough friends."

Kiisu tagasi

Saabus öösel ise, saba uhkelt püsti, nurrumootor täies hiilguses töötamas. Nagu poleks ära olnudki. Paistab, et isegi kasteeritud kassil, kes kunagi kusagil käinud pole, on ellujäämisinstinkt tugev ja rännukihk silmis. Küllap ta läheb ja tuleb jälle. Seega kogu rumalate inimeste paanika asjata.

Noorelt surnud geenius

Jeff Buckley uppus 1997 30-aastasena. Selleks hetkeks oli ta jõudnud avaldada vaid ühe kauamängiva - võrratu plaadi nimega "Grace". Guardiani lehelt leiab unikaalse video ühest tema kaunimast laulust Hallelujah. Lähipäevil ilmub Buckley pärandi paremik kogumikul So Real: Songs From J.B. Mina vist saadan tellimuse teele. Jeffi muusika ei sure.

Eesti esilehel

Tunnustatud Inglise uudiste veebilehel Guardian Unlimited on Eesti hetkel lausa esilehekülje lugu. Ehk täpsemalt venelaste ennenägematu kübersõda meie vastu.

Kus on kiisu?

Eile lõuna paiku lasi meie aastane kiisupoiss rõdult jalga. Lasi jalga ja kadus. Kui keegi juhtumisi Kivimäe, Pääsküla või Hiiu kandis talle otsa peaks jooksma - talle on kiip paigaldatud ja sedakaudu saab omanikud teada. Kiisu on hall, käppadel ja lõua all on valget, suurepärase pehme karvaga, paks. Saba kõndides alati uhkelt püsti. Oleme koledal kombel mures.
Meenutuseks Patriku pilt märtsikuisest postitusest:

Fotomaagia

Minu tänase päeva leid :
http://www.flickr.com/photos/specklet/sets/72157594204828139/

Liiga pikk päevakava

Eile avastasime H-ga arutades, et inimeste vanedes mahub päevakavva järjest vähem asju. Lõpuks mahub ainult 1 asi.
See tuli täiesti tuttav ette... Vanaemal oli viimasel ajal, kui ta veel omaette elas, huvitav laupäevane päevaplaan: dushi all vaja käia. Ja muud ei mahtunudki enam tegema. Ja loomulikult on 3st alates päev juba läbi - siis on juba õhtu ja ei saa enam kuhugi minna ja parem on kui külla ka peale seda enam ei tule.
Vananedes peaks justkui oskusi juurde tulema, et kuidas mingeid asju saaks otstarbekalt ära teha aga tegelikkuses jääb hoopis ettevõtlikkust järjest vähemaks?

Taheti ehk kõige paremat, kuid läks nagu alati

Ulmefännina teeb mind kohe kurjaks asi, kus põhiidee lool on päris hea, aga stsenarist pole suutnud liha luudele ümber panna. Ma just tulin plazast ja filmiks oli Sunshine.
Idee on huvitav iseenesest.
Päike hakkab kustuma ja inimkond on saatnud teele missiooni koos vastava pommiga, mis niiöelda taaskäivitaks päikese ja lõpetaks Maale saabunud talve. See esimene missioon, nimega Ikarus, aga kadus jäljetult. Nii võttis inimkond kõik oma viimased ressursid kokku ja saatis teele Ikarus II. Filmis oli näha, kuidas pikal teekonnal Päike hakkab inimesi ka psüühiliselt mõjutama. See muutub vaikselt kinnisideeks. Kogu tegevus käib eesmärgiga, et jõuda Päikeseni. Ainuke nähtav asi taevas Päikese läheduse tõttu on ta ise. Kõikides arvutustes tuleb arvestada selle läheneva taevakehaga. Ainuke asi mida vaatlusruumist on võimalik jälgida on ka Päike.
Kuid pardaarvuti näitab seda 2% võimsusega ning lubas seda astronautidel maksimaalselt jälgida 3,1% võimsusega. Ja nii tekibki mõnel kinnisidee - näha Päikest oma silmaga...
Minu arust päris huvitav keskne idee. Aga miks on vaja see ära rikkuda sellega, et lasta üks ilma nahata ja armiline koll lahti, et see veel viimased ellujäänud ära koristaks. Hollywood nähtavasti ei oska lihtsalt teisti inimesi tappa.
Kui Ikarus II füüsik kohtub segasel viisil Ikarus I-lt nende laeva pääsenud esimese missiooni kapteniga, siis oleks ju kümneid viise, kuidas lihtsalt selle põlenud mehe juttu ja Päikese lähedalolekut saaks ära kasutada, et need inimesed lihtsalt ise ära pööraks ja destruktiivseks muutuks. Aga ei - ikka peab see koll laserskalpelliga ringi käima ja inimesi lõikuma...
Mõttetu on sellise asja peale ärrituda, kuid mul tekkis veel hulk küsimusi. Miks oli see üligeniaalne pardaarvuti nii lolliks kavandatud, et elementaarse turvaabinõuna ei teavitanud näiteks kasvõi kaptenit, et pardal pole 4 inimest, nagu arvati, vaid hoopis 5? Miks põles Ikarus II kui paberileht peale pommi eemaldamist Päikese käes ära - see kaitsekilp oleks pidanud ju garanteerima ka meeskonna kojujõudmise? Miks hetkedel, kus on vaja end kiiresti liigutada, uimerdasid sellisteks puhkudeks treenitud mehed ringi nagu jahmunud teismelised? Aga nagu juba korra öeldud, pole mõtet ärrituda. See oli vaid järjekordne film. Mitte kõige õnnestunum, kuid ka mitte kõige kehvem.

Hääled

Plaadimasinas käivad praegu ringi kolm vapustavat värsket kauamängivat. Kolm võimsat naishäält, kes ajavad vana hundi ulguma. Maria McKee ja Cowboy Junkies'i solist Margo Timmins on mu vanad armsad kaaslased üksildastest üheksakümnendatest. Oi, millise andumusega ma toona neid kahte kuulasin. Mõlemad tänagi tippvormis. Ja kolmandaks deep down deep Joan Armatrading. Aastal 2007 kehastunud tõeliseks Briti bluusimammaks.
Margo esitab oma venna Michaeli kirjutatud atmosfäärilisi kunstiteoseid, täpselt nagu juba viimased kakskümmend aastat. Michaeli laulud on muidugi muutunud. Kunagi kirjeldas ta uskumatu armastusväärsusega üksikuid pärastlõunaid pärast kallima lahkumist (kui teistsugune tundub nüüd tänav, kui sellel üksi pean kõndima). Täna vaatab ta justkui suremas vanainimesena möödunule tagasi (savijalgadel algus, kõik need vahejaamad, nüüd peagi rist, aga ikka me oleme segaduses). Või siis jälgib oma lapsi mängimas ja juurdleb, mis inimesed neist küll kasvada võiks. Aga nagu ikka, loob Michael oma lugusid Margole. Kas saab suuremat õearmastust olla, kui talle pool elu laule kirjutades?
Maria on teist sorti elukas. Kunagine teismeline rockiplika ja hilisem popstaarihakatis, kes siiski valmis õigel hetkel oma raja. Just siis kui meediamogul David Geffen paarkümmend aastat tagasi temast omaenda Madonnat püüdis vormida. Ei läinud läbi. Täna on Maria valmis juba nendelegi aastatele tagasi vaatama. Oma uusimal albumil toob ta meieni vaimustava uusversiooni kunagisest Feargal Sharkey pophitist "A Good Heart". Kui paljud üldse mäletavad, et selle hiti kirjutas Sharkey'le just Maria McKee? Nüüd näitab ta ette, kuidas seda laulma peab.
Ja kolmandaks Joan. Tema bluusimaailm on tõepoolest tema oma. Ise kirjutab laulud, ise produtseerib, ise laulab kõik laulud ja mängib kõigil instrumentidel (eranditult, välja arvatud trummid). Joan laulab mehe lõhnast ja tüdrukust, kes pärit linna valest osast. Pimedast poolest. Ja helgest tundest, mida võib ometi tekitada bluus. "Baby when you sing the blues - I'd take all my clothes off for you".

Minu uued koduloomad

Tegin täna töölaua taga istudes päris hämmastava avastuse, kui jäin põrnitsema ühte oma kahest veetaimeakvaariumist. Nimelt kihas seal mingi elu. Kihas on muidugi palju öeldud - aga no roomas ringi. Ma just vaatasin ja tundsin süümekat, et olen komandeeringus nii pikalt ära olnud ja nad hooletusse jätnud. Vee oleks pidanud ära vahetame eelmisel neljapäeval. Aga iga asi on millekski hea.
Tänu sellele hooletusele sai juhtuda see, et minu akvaariumis on nüüd ka loomakesed - teod. Nägin neid alguses 4 tükki - 1 suurem ja kolm imepisikest. Kui suurt poleks olnud, siis ma ehk polekski neid märganud ja nad oleks koos vana veega kraanikausist alla läinud. Nüüd said nad võimaluse suuremaks kasvada ja nii ma neid nägingi.
Tigu pole mulle kunagi eriti võluv loom tundunud. Kui võrrelda teda näiteks minu vanade lapsepõlvearmastuste konna ja vihmaussiga. Samas pole nad ka kunagi minus sellist jälestust tekitanud kui sajajalgne ja verekaan. Sellised vahepealsed. Aga täna ma tabasin end mitu korda võlutult jälgimas, kuid see suurem olend akvaariumi uudistas ja tundlaid liigutas. Pisemaid nägin 2 - ehk üks siiski läks tänase veevahetusega kaotsi. Hoolimata minu ettevaatlikkusest.
Ega ma ei tea, et kas see on hea asi, et ma Hortesest veetaimi ostes sain pealekauba teod. On see hukk minu niigi kiratsevatele veetaimedele - pannakse nahka? Või just ... teistpidi?

Punane õhtu

Liverpoolil pole tavaks Euroopa karika poolfinaale kaotada. Kaheksandal katsel seitsmendat korda finaali. Ainsana suutis meie poistest poolfinaalis jagu saada Milano Inter 1965. aastal. Chelsea sinised pole aga kaugeltki samast puust.
Maagiline euroõhtu Anfieldil ja pea täiuslikult läinud mäng. 1:0 22. minutil - Aggeri ilus täpne kõks ja Punased juhivad. Kokku seis 1:1 ja järgmised 100 minutit mänguaega sai elatud teadmisega, et Siniste värava korral on meiega selleks korraks aamen. Aga üritasid mis üritasid, ei tulnud seda väravat. Penaltiseerias astus esile meie kallis "penaltitõrjumise kuningas" Pepe Reina ning tegi Chelsea püüdlused tühjaks.
You'll never walk alone! Never!
Vabandust selle jalgpallireportaaži pärast. Hetk on emotsionaalne, särk nr 23 seljas põletab ning tunded tahavad pärast sellist pinget välja elamist. Jalkafoorum ei paista hetkel töötavat kah.
Punaste tänased kangelased Rafa Benitezi juhtimisel: Pepe Reina, John Arne Riise, Jamie Carragher, Daniel Agger, Stevie Finnan, Jermaine Pennant, Javier Mascherano, Stevie Gerrard, Bolo Zenden, Dirk Kuyt, Peter Crouch, Xabi Alonso, Craig Bellamy ja Robbie Fowler.
Ateenas tuleb nüüd kuuendat korda karikas võita. Sest ka Euroopa Karika finaalides pole Liverpoolil tavaks kaotada.